Lahkuda või jääda... minna ei taha, kuid jääda ei saa. Suurpõgenemine 1944
Lahkuda või jääda? Viimane sõna. Viimane puudutus. Igavesti mällu sööbiv hetk. Igatsus, teadmatus ja valu. Lootus. Üle saatusejooni vormiva tormise mere, ainsaks valguseks meid ühendav vabaduse helk.
Mälestusmärk kümnetele tuhandetele Nõukogude repressioonide eest põgenenud eestimaalastele teostati ÜEKN SP1944 toimkonna ja Pärnu linnavalitsuse koostöös ning ülemaailmsete annetuste toel ja avati 21. septembril 2024 Pärnus. Projekti juhtis Kristi Vuht Allpere USAst.
Mälestusmärgi avamine ületas lootusi. Ilus päikesepaisteline päev, Eesti lipud, laulukoor ja publik kogunesid Pärnu jõe äärde, et tähistada ajaloolist sündmust. Mälestusmärk ise jõudis kohale vaid päev enne avamist ja asetati ajutiselt parki, kuna jõeäärne koht oli veel ettevalmistamisel. Pärnu linn on lubanud selle koos teabetahvlitega ümber paigutada jõele lähemale, kui mälestusmärgi alus on valmis. Kõik on toimunud tänu Kristi Vuht Allpere juhtimisele, Elo Liivi mälestusmärgi sümboolsele disainile ja valmistamisele ning mitmele heldele annetajale üle maailma.
Idee algataja ja läbiviija oli Kristi Vuht Allpere, ÜEKN/SP’44 toimkonna liige ja ERKÜ juhatuse liige USAst. Ta töötas koos Pärnu abilinnapea Ene Täht’i, Suurpõgenemise EL-projekti Tammepuu Eesti Klubi MTÜ juhatuse liikme Iivi Zajedova (kes oli ka ÜEKNi suurpõgenemise toimkonna juht) ning Austraalia Eesti Seltsi ja EERO Canadaga.
Suurpõgenemise 80. aastapäeva märkimiseks toimusid mitmes linnas erinevad üritused. Oli näha ja kuulda, et see huvitas noori ja mitu kõnelejat nimetasid oma esinemistes, kuidas ajalugu kordub praegu ukrainlastega ja lootuses, et iial ei kordu see jälle Eestis.
Pärnus olid Suurpõgenemine 80-ga seotud näitused ja kohtumised noortega Pärnu muuseumis, mälestusmärgi avamine ja kontserdimajas toimunud väljamüüdud kontsert, mida juhatas maestro Neeme Järvi, kus lisapalana esitatud Tomaso Albinoni „Adagio“ oli pühendatud suurpõgenemise mälestuseks. Pühalik ja rahulik pühapäevane teenistus Eliisabeti kirikus koos viiulikontserdi ja orelimuusikaga oli väga hingeminev.
Suurpõgenemise 80. aastapäeva sündmused said teoks suures osas tänu vabatahtlike suurele abile. Pärnu linna sõbrad, erinevad isikud, seltsid ja Pärnu muuseum annetasid vabatahtlikult oma aega, suupisteid ja jooke ürituste läbiviimiseks. Rahakogumise kampaania, mis oli mõeldud mälestusmärgi valmistamisega seotud kulude katteks, algas vaevaliselt ja raskustega, kuid lõpuks ületas lootusi. Kuludega seotud arved maksti lepingute alusel kevadest alates. Kuna aga viimased arved on veel tulemata, siis on vara öelda, kas ja kui palju raha üle jäi. MTÜ Tammepuu (Eestis) ja EERO Canada annetused lähevad Elo Liivi mälestusmärgi „Käed“ valmistamise kulude katteks, ERKÜ, Austraalia ja ÜEKNi annetused katavad Elo Liivi valmistatud mälestusmärgi ning ürituste korraldamisega seotud kulud. Kuna MTÜ Tammepuu sai EL-ist toetust SP 80 projektiks, et korraldada seminare ja teabeüritusi, millega eriti teadvustati naiste ja laste olukorda suurpõgenemise ajal, siis juurdelisatud tabelis on ainult ära toodud annetatud rahad, mis olid sihitud Pärnu mälestusmärgi valmistamiseks ja kohale paigutamiseks.
Kanada eesmärk oli koguda $15,000 CAD, mis sai täidetud - laekus $15,230 CAD. Kanadas oli paar suuremat eraannetajat, toetused EKNist, Toronto Eesti Seltsist ja Vancouverist, Society for the Advancement of Estonian Studies in Canada (SAESC) ja mitmed väiksemad annetused. Kuigi pole veel lõplikke andmeid, saame öelda, et lahkete annetajate rahast piisab monumendi väärikalt lõpetamiseks.
Suur tänu kõikidele annetajatele, kelle toetuseta poleks midagi sündinud!
Kristi Vuht Allpere, Pärnu projekti juht
Mari Ann Tammark, EERO Canada
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
ago5523 Oct 2024 03:18
..."....erarelvade omamise peaaegu keelustamine on hea eeldus ..."...
Eks ikka, ilmselt aga mitte ainus "meetmete komplektis". Siia juurde tasuks vaadata, kui "pikkade hammastega" hoitakse kinni totaalsest elektroonilisest jälitamisest, "põhjuseid" leitakse ja tuleb juurdegi veel.(siinkohal vt. Carri Ginter, pikem intervjuu ERR-i portaalis.)
Venelastel on ütlus "Horoshii nos kulaka za nedelju chujet!" Eesti keelde ümberpanduna : " Hea nina tajub rusikat nädalavõrra ette!"
Just selline nina hävituspataljonlaste lapse-lapsukestel ongi. Tänarelvad, homme...? Kaua sa ikka öösel alla urineerid ja tänaval üle õla tagasi vaatad...!
Ja just seepärast tulebki tegutseda, sest muidu "võimaldab see ajalugu mitte tundvatel isikutel teha valesid järeldusi ning pahatahtlikke manipulatsioone korraldada, "
ago5523 Oct 2024 02:35
.....
...".. 1944 ei olnud vôimalust üle mere põgeneda..."...
Paraku kuhjusid need soovid viimasel momendil ühele ajahetkele ja ka vähestele kohtadele. (Ühes mu kommentaaris siin foorumis oli öeldud, et juulis lahkusid laevad pooltühjalt Saksamaale, Pärnust põhiliselt). Loodeti "nagu linnud pesal põlevas metsas " /Harald Riipalu väljendi ligikaudne edastus/. Ja nagu segastel aegadel ikka, kerkis hulgana esile valeprohveteid, kes soovmõtlemisel põhineva pusserdamisega asja tunduvalt hullemaks muutsid.
Üks tõeline mees tuli ka tagasi oma pruudile järgi, kui venelaste kontroll oli juba täielik Eesti üle, saab küll, kui on tõeline tahtmine.
Targemad ja julgemad leiavad alati võimaluse, või näevad sündmusi ette ilmselgete arengute valgusel.(loetletud iseloomu omadused ei kuulu eestlaste põhijoonte hulka ; edvus, argus ja ahnus on need, mille põhjal oma käitumise suund valitakse).
Alljärgnevalt mõned raamatud, mis oleksid võinud ilmuda 30 aastat varem, parem veel, kui juba kasvõi Geislingeni põgenke laagri ajal. (Seal aga hakati tegelema oma "põhi-harrastusega": tantsida "koera-jaani" seni, kuni kaob isu muuks mõtestatud tegevuseks. vt.Verner Puuranna mälestusi).
- Hano Ojalo "Lõikusaeg. Kuidas haihtus Eesti Diviis"
- Termo Pikner "Põgenemine. Riigisekretär."
- Xavier Bouvet "Valge laev. Ajalooline romaan Otto Tiefist"
Mõistmiseks väga head ka August Ots, Magnus Ilmjärv , William Tomingas jpt.
Xavier B. suureks eeliseks on see, et ta oskab eraldada olulist mürast ja paigutada see korrektselt õigele sündmuste ajajoonele. Küll aga käib faktidega ümber suhteliselt vabalt, seda raamatu lõpus ka mainib. Mida ta aga ei mõista, on eelevalt mainitud, sulgudesse pandud eestlase tegelikud " motivatsiooni mootorid", iseloomu omadused. See on tema puhul täiesti mõistetav, sest ta on prantslane. Väärika rahva esindaja ebaväärimaid ei mõista, nii nagu söönu ei mõista näljast.
Hanno O. on tublit tööd teinud, lõppjäreldus jääb lugeja teha. Hanno on lihtsalt soliidne , ütlemata kõike otse välja.
Ammendav, objektiivne raamat sest lühikesest perioodist on kirjutamata, ilmselt jääbki tulemata. Wiiliam Tomingas on surnud, Magnus Ilmjärvel muudki teha. Mööda maad aga roomavad " Punased Kraanad" ( "vastavalt Eästi Vabadiigi seädustele ja te võite peffe minna"), kuigi ollakse iseseisvad juba 33 aastat ja idapiir on tugvam kui kunagi varem.
emr23 Oct 2024 01:02
R.M. oli soov ja võimalus pere kaitsta...
1944 ei olnud vôimalust üle mere põgeneda...
Loe kõiki kommentaare (6)
