Tema sünniaastaga oli muidugi raske jääda kõrvale II maailmasõjast ja seetõttu tuli tal läbi teha nii rinde kui Siberi vangilaagri raskused. Alles sõja lõppedes sai ta ajaloolase ettevalmistuse Heidelbergi ja Bristoli ülikoolis. Ajaloolaseks kujundasid Kosellecki Heidelbergi ülikooli professor Johannes Kühn ja tollane suurim 19. saj. Ida-Euroopa asjatundja, kaasaja sotsiaalajaloo uurimisrühma üks asutajaid Werner Conze; aga ka riigiõiguse korüfeed, Heidelbergi ja Göttingeni professorid Ernst Forsthoff ning Werner Weber.
Kosellecki 1954. a. valminud doktoritöö „Kriitika ja kriis“ suurimaks mõjutajaks peetakse aga tollasel Saksamaal oma poliitilise mineviku pärast isolatsioonis viibinud Carl Schmitti. Laiemalt tuntud on tema filosoofilised õpetajad: Martin Heidegger, Hans-Georg Gadamer ja Karl Löwith. Kosellecki avarast silmaringist annab tunnistust seegi, et oma õpetajate hulgas nimetab ta neuroloogi ja meditsiinieetikut Viktor von Weizsäckeri. Koselleck polnud mitte ainult heade õpetajate lemmik, vaid ka ise suur pedagoog ja teadlane.
Teda jäävad meenutama need, kel on olnud õnn kuulata tema loenguid Bochumis, Heidelbergis, Bielefeldis, aga ka külalisprofessorina Tokios, Pariisis, Chicagos või New Yorgis. Temalt oli, mida õppida, sest Koselleckit peetakse Saksamaal õigustatult üheks kaasaegse sotsiaalajaloo rajajaks. Tema teaduslikke teeneid hinnati kõrgelt Pariisis asuvas institutsioonis École des Hautes Études en Sciences Sociales.
2003. a. külastas Koselleck ka Eestit, viibides Tallinnas, Tartus ja Pärnus, kus ta esines ka väga meeldejäävate loengutega. Pärnu linn annetas prof. Reinhart Koselleckile oma akadeemilise palveränduri märgi.
Viimastel aastatel tegeles Koselleck poliitilise ikonograafiaga, aga eriti huvitas teda kui II maailmasõjas osalenut surnute kultus- ja sõjameeste matmise kombestiku kujunemine Euroopas. Kuni oma elupäevade lõpuni jäi prof. Koselleck väga aktiivseks mõtlejaks, kes rõhutas ajaloolaste professionaalset kohust. Ta toonitas, et nagu meie individuaalne mälu ei olene ainult sellest, mis on minevikus sinna talletatud, vaid ka olevikust, on kollektiivnegi ajaloomälu (või täpsemalt kollektiivsed ajaloomälud) allutatud oleviku oludele ja seega pidevas muutumises. Ei tohi unustada, et minevik ei muutu kunagi ise ajalooks, vaid selle kallal on ametis mitmed inimesed, ennekõike kuus P-d, nagu on teravmeelselt täheldas Reinhart Koselleck: pedagoogid, PR-spetsialistid, poliitikud, poeedid, preestrid ja publitsistid. Memoajaloo eesmärk on näidata, kuidas kujuneb ja teiseneb ühe riigi või rahva ajalugu, tema minevikupilt.