Ajaloolasena tundis Jürjo huvi baltisaksa valgustuse ja valgustajate vastu 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses.
Ühiskonnas tekitas suurt resonantsi Jürjo 1996. aastal ilmunud uurimus «Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal», mis avas muuhulgas uusi tahke Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu (VEKSA) tegevusest. VEKSA oli 1960. aastal moodustatud väliseestlaste ideoloogilise mõjutamise organisatsioon, mida kasutas variorganisatsioonina oma luuretöös ka KGB.
Jürjo doktoritöö teemasid käsitleb 2004. aastal ilmunud mahukas monograafia «Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737-1819». Selle teose eest pälvis Jürjo 2005. aasta kevadel ka ajalookirjanduse aastapreemia. 1997. aastal sai ta vabariigi presidendi kultuurirahastu preemia ning 2005 aastal Friedrich Puksoo auhinna.
Indrek Jürjo sündis 1956. aastal Tallinnas, lõpetas 1974 Tallinna 10. keskkooli ning oli 1974-1976 ajateenistuses Nõukogude armees. 1977-1983 õppis ta Tartu Ülikoolis ajalugu, magistrikraadi kaitses ta 1998. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis ning doktorikraadi 2005. aastal Hamburgi ülikoolis.
1983-1992 töötas ta teaduste akadeemia ajaloo instituudis nooremteadurina, 1992-1996 arhiiviametis arhiivinõunikuna. 1996-1998 oli Jürjo riigiarhiivi filiaali osakonnajuhataja, 1999-2002 rahvusarhiivi uurimistöö- ja publitseerimisosakonna peaspetsialist ning 2005. aastast surmani riigiarhiivi publitseerimistalituse juhataja. Aastast 2007 oli ta ka Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi vanemteadur.
Ta oli rahvusarhiivi teadusnõukogu ja ajakirja Tuna toimetuskolleegiumi liige ning Balti Ajaloo Komisjoni Saksamaal korrespondentliige. Jürjo koordineeris riigiarhiivis ilmuvate allikapublikatsioonide ja muu teaduskirjanduse väljaandmist.
Ta oli abielus ajaloolase Inna Põltsam-Jürjoga.
