Surm viis 10. jaanuaril 2009 meie hulgast lugupeetud rahvuskaaslase Evald Aruvalla, kes on oma nime Eesti ajalukku jäädvustanud ühe erilise sündmuse kaudu, mida on põhjust täna meenutada.
1944. aasta 20.– 22. septembril lehvis Tallinnas Pika Hermanni tornis viimast korda enne pikka okupatsiooniaega sini-must-valge. Stockholmis ilmunud ajalehe Vikerlane esimeses numbris (1949) jutustab eesti leegionär Evald Aruvald, kes oli üks trikoloori tõstjatest Pika Hermani lipuvardasse, neist sündmustest. Selle artikli avaldas omakorda ajakiri Kultuur ja Elu a. 2002. Samal teemal võite näha ka Vaado Sarapuu videot Eesti Elu võrgulehel.
Evald Aruvald oli kodumaalt lahkumisel 30-aastane ja kuulus Saksa okupatsiooni lõpuperioodil kindralinspektuuri koosseisus Eesti Leegioni.
Kindralinspektuur asus Toompeal Riigikogu hoones ja tema alla käiv Toompea valvemeeskond koosnes eestlastest-leegionäridest. Toompea komandandiks oli eesti ohvitser kpt. Väärt. Saksa tsiviilvalitsus lõpetas 18. septembril Tallinnas oma tegevuse ja võim koondus sõjaväevalitsuse kätte. Sakslased valmistusid evakueerimiseks. 20. septembril ilmus Toompea lossi õuele veoauto, kus oli ohtralt alkoholi. Koorem laaditi maha Riigikogu hoone ooteruumi. Sealt võis iga sõjaväelane pudeleid võtta. Varsti tekkis paras jooming ja eesti allohvitser Lepiksoo, kes oli julgust võtnud, otsustas viia Eesti lipu Pika Hermanni torni. Haakrist lasti alla ja asemele kerkis sini-must-valge.
Saksa komandatuuri ja kindralinspektuuri vahel lepiti kokku, et mõlemad lipud, nii sini-must-valge kui ka haakrist tõmmatakse järgmisel päeval koos üles. Toompea komandant kapten Väärt andis Evald Aruvalla kätte Eesti lipu ja tegi korralduse teatava arvu meeste väljapanekuks auvalvena lipu heiskamisel järgmise päeva hommikul päikesetõusul. Evald Aruvald oli määratud vahtkonnavanemaks.
Neljapäeva, 21. septembri hommikul tuli saksa komandatuurist kohale sakslaste auvalvemeeskond. Eestlaste rühmas oli kuus meest. Tõusti Pika Hermanni torni. Ilm oli tuuline, kuid täiesti selge, taevas üle hulga aja pilvitu ja sügavsinine. Evald Aruvald sõlmis rahvuslipu lipuvarda nööri külge, seda tegi saksa veebel ka oma lipuga, mis oli Saksa mereväe lipp ja eesti omast formaadilt suurem. Kõlasid käsklused lipu heiskamiseks eesti ja saksa keeles. Lipud hakkasid kerkima, nii eesti kui ka saksa sõdurite rühmad võtsid valveseisaku. Tuul keerutas Eesti lipu ümber varrast hoidva traadi. Evald Aruvald ronis poolde vardasse ja vabastas lipukanga. Mõlemad lipud jõudsid varda tippu ja jäid kõrvuti lehvima. Balti jaamas möllasid emotsioonid ja kõlas Eesti hümn, sini-must-valget viimast korda Toompeal lehvimas nähti. Kõigil olid pisarad silmis. Laskuv päike punetas veel Tallinna tornidel ja ka Pikal Hermannil.
Reedel jõudsid punaväelased Tallinna ja sama päeva hommikul lahkus Evald Aruvald linnast, võttes suuna rannikule, kust tal õnnestus Rootsi jõuda.
Eesti lipp lehvis 22. septembril umbes kella 11-ni, mil vene tankid sõitsid linna. Üks punane tankist tulistas Falkpargi tänavalt kuulipildujast Pika Hermanni lipuvarda pooleks. Mõlemad lipud langesid alla…
