Kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti vabariigi 1940. aastal, põgenes Käbi Laretei koos emapoolsete vanavanematega isa Heinrichi juurde Rootsi, kuhu ka jäi.
Juba Tallinnas elamise ajal klaveriõpinguid alustanud Käbi Laretei jätkas õpinguid Rootsis Gottfried Booni ja Annie Fischeri käe all.
Laretei esines pika pianistikarjääri jooksul Suurbritannias, Rootsis, Lääne-Saksamaal ja USA-s ning esitas peamiselt kaasaja heliloojate palu.
1950. aastate lõpus kohtus ta rootsi filmirežissööriga Ingmar Bergmaniga, kellega abiellus 1959. aastal, kuid 10 aastat hiljem paar lahutas.
Laretei mängib kaadri taga klaverit Ingmar Bergmani filmis "Sügissonaat" ning tegi pisemaid rolle oma abikaasa filmides.
Käbi Laretei on kirjutanud ka raamatuid elust ja muusikast. Eesti keeles on temalt ilmunud mälestusteraamat "Peotäis mulda, lapike maad", samuti "Mineviku heli", "Seal kodus - siin võõrsil", "Tulbipuu", "Vihmapiisad ja kuupaiste: esseed muusikast", "Keerised & jäljed: kogutud proosa", "Otsekui tõlkes: teema variatsioonidega" ja "Kuhu kadus kõik see armastus?".
