Et Rudolf Rimmel on luuletaja, tundis ära juba kaugelt. Võib-olla oli asi tema igavesena tunduvas kampsunis, tema kõhnas kogus, ta kõnnakus, ta paksude prilliklaaside taguses silmavaates. Aga võib-olla mõjusid need asjad kõik koos, tont teab.
Enamasti võis teda leida tema täissuitsetatud kabinetis Nooruse toimetuses, kirjutusmasina taga. Või oli ta teel Vikero baari, kus ta luuletada armastas. Või läks ta turule, et osta kassile räimi. Ta armastas rääkida, kuidas inimesed teda Rummo või Runneliga segi ajavad. Tundus, et see teeb talle nalja.
Rimmel kuulus vana, Pärnu maanteel asuva ajakirjandusmaja juurde. Ta oli Nooruse toimetuses kirjandustoimetajana töötanud 1976. aastast alates, ja tegi seda tööd ajakirja sulgemiseni 1995. Nooremad kolleegid olid uutel aegadel juba ammu uutele jahimaadele tõtanud, al-gajad kirjatsurad eelistasid esimesi trükiproove teha uudisnuppe treides, mitte luuleveergu avaldades. Uus aeg tõrjus poeesia perifeeriasse.
Aga Rimmel ei andnud alla. Luuletaja tunnetab sageli teistest teravamalt ühiskonna valupunkte. Luuletaja Rudolf Rimmel ei olnud selles suhtes erandiks.
Peab ütlema, selles oli midagi sümboolset. Noorus läks kinni enam-vähem siis, kui kolm Tallinna ajalehte 1995. aasta kevadsuvel ühineda otsustasid. Rimmel oli otsekui vana maailma viimane mohikaanlane.
Kunagi olid asjalood muidugi teisiti. Noorus oli ENSV sisukamaid ajakirju. Selle kirjandusküljed andsid võimaluse ennast proovile panna kümnetel noortel algajatel (omal ajal tegutses ju lausa Nooruse autorite ühing). 1980. aastate ajakirjanumbreid on õpetlik sirvida: mitu praegust kirjanikku ja ajakirjanikku debüteeris just seal. Rimmeli rolli nende “avastamisel” ei saa ega tohigi alahinnata. See oli suur, kuigi nähtamatu töö. Võib-olla sama suur kui luuletaja Rimmeli kõik luulekogud kokku – ja viimaseid pole teps mitte vähe.
Rimmeli selja taga tema Nooruse kabinetis oli suur seinakapp. See oli maast laeni pabereid täis – kirjavahetus autoritega, käsikirjad, isiklik bibliograafia, kõik korralikult köidetud ja säetud. Sellist seinakappi pole kaugeltki mitte igal kirjanikul. Selles oli peidus aastate töö.
Ilona Martson