Äsja oma maise rännaku lõppsihile jõudnud Voldemar Siimoni teekond oli kannatusterikas, kuid seda iseloomustas ka võidu saavutamine kurjuse üle.
Volli sündis Saaremaal. Sealt alanud elumatk viis teda läbi mitme paiga ja riigi ning lõppes Torontos, olles kestnud ligi 91 aastat. Volli Siimoni muldasängitamine toimus 10. juunil. Leinatalituse pidas õp. Arho Tuhkru. Relvavendade poolt ütles lahkunule jumalagajätu sõnad Erich Rämmeld. Endisele Toronto Eesti Meeskoori lauluvennale laulis solist Avo Kittask „Muru kasvab mulla peale“.
Matusetalitusele järgnenud peiedel rääkis „onu“ Vollist Anu Jõe. Nii mälestustalitusel kui peiedel osales suur hulk Volli endisi relvavendi koos abikaasadega, kodusaare rahvast ja tema saatusekaaslasi.
Noore mehena sooritas Volli Eesti Vabariigi sõjaväeteenistuse allohvitserina. Ta mobiliseeriti Eesti esimese okupatsiooni aastatel „võitmatusse“ punaarmeesse ja saadeti Siberi põhjatusse mülkasse metsatöödele. Sealt pidi ta alustama tagasiteed, et asuda päästma suurt isamaad Hitleri vägede käest.
Jõudnud rindele, õnnestus Vollil üle minna sakslaste poolele. Lahigutes politrukkide tule all tagant ja sakslaste omast eest langes üle 5000 mehe.
Vollil puudus igasugune soov minna teistkordselt kahe maailma vallutajate vahelisse taplusesse ning tal õnnestus pääseda üle mere vennasrahva maale, kus asus mereväes võitlema eestlaste verivaenlase vastu. Kui Soome ja Venemaa vaheline sõda lõppes, aidati tal põgeneda Rootsi. Ta abiellus seal ja siirdus koos abikaasa Martaga Kanadasse, kes siin hiljem suri. Volli abielu Helvi Russakuga lõppes samuti abikaasa surmaga. Üksijäänud vana võitleja eest hoolitses tema surmani Ester Engso.
Kogu paguluse aja võitles Volli oma kodusaare ja Eesti vabaduse saavutamise nimel. Ta kuulus Kanada Soomepoiste Klubisse ja Võitlejate Ühingusse. Varjupaigamaa kodakondsust ta ei soovinud, oodates aina võimalust tervitada oma maa vabanemist Eesti Vabariigi kodanikuna.
Soomepoiste Klubis oli Volli tegev selle algusest peale ning tema suureks teeneks oli JR.200 ülema kol. Kuusela siiatoomine ja tema eest hoolitsemine klubi esimehena. See oli ka kogu Toronto eestlaskonna suursündmuseks, sest kol. Kuusela kõneles Eesti Vabariigi aastapäeval. Ja kindlasti oli see Soomepoiste Klubi ajaloo üks tipphetki.
Volli Siimonist jäid head mälestused nii sõpradele kui lähedastele. Teda mälestab suur hulk kaasrändajaid ja võitluskaaslasi. Puhka rahus!
