Andres Raudsepp
Lugu Lakewoodi eestlaskonna ajaloost möödunud Eesti Elu numbris (#32, 12.08.2016) oli eriti teretulnud. Nüüd, mil sealne eestlaste ühing valmistub peatseks 70. aastapäeva tähistamiseks, hakkavad meenuma naaberriigist saabunud sõpradele kümned spordipäevad, esinemised ning muud etteasted ja rannal päevitamised poolsajandi jooksul. Sest Lakewoodi silmapaistvamad sündmused leiavad aset kahel Kanada ,,pikal” suvenädalavahetusel.
Artikkel, mille autoriks Andres Simonson, on nii selgelt kirjapandud lühiajalugu kui ka kutse tulla kohale 2.-3. septembril toimuvatele kohtumistele ja esinemisetele. Noorem Simonson, kes toob oma lapsed kohale Lakewoodi Eesti Kooli, kajastab oma lahkunud isa Juhan Simonsoni pühendumust ,,eesti asjale”.
Käesoleva artikli allakirjutanu aga meenutab esimest sukeldumist Lakewoodi suvisesse miljöösse 1960. a. pärast sõbra pulmapidu New Yorgis, mil paar ettevõtlikku eesti neidu New Jersey’st sõidutasid Kanadast tulnud noormehed kohale. Mäletan veel teismeliseeas lauljatari Ell Taburit, kes rahva ees esines kitarril ja järgneva päeva ,,rannapeol” vastas mulle üliviisakalt: ,,Tänan, härra”, kui tegin talle komplimendi hästi läbiviidud esinemise kohta.
Meenub ka mõnigi kohtumine oma tulevasega Long Islandilt, kes siiski jäi veendumusele, et tegelikult olime varem kohtunud Kotkajärvel Kanadas.
Vahepeal oli käidud ning lauldud kas üksinda või Torontost kaasatulnud sõpradega – Heli, Reet, Urmas – ja siis uuel sajandil pillimeestega nagu Charles ja Lembit. Kohapealne muusik Linda Männik-Richters oli käesoleva sajandi leid, kellel selge klaver, klarnet ning flööt.
Seekord mainib Andres Simonson, et olen kohal lihtsalt kitarri saatel. Pole talle öelnud, et kohalik lauljatar kodumaalt võib vabalt mõne laulu juures kaasa lüüa. Siinjuures võikski nimetada, et Lakewoodi Eestlaste Ühingu esinaine on ka tulnud Eestist. Helica DeShaw väidab, et elab juba 17 aastat Ameerika pinnal. Nii näeme, kuis ex-pagulasi on kogukondlikus vaimus hakanud asendama nii kohapealne noorem põlvkond kui ka kodumaised kaaseestlased.
Oluliseks jääb publiku soov ise ka laulma tulla, nagu tehakse Toronto Eesti Majas ja Ehatares ning Eesti Kodus. Peatselt kohale kantavad lauluvoldikud kajastavad Eestis au sees seisundis merekultuuri aastat, nagu demonstreerisid hiljuti Tartu College’is Matvere ja Raun, ja veel olulisem, isamaalisi laule loodud enne taasiseseisvumist, mille 25. aastapäeva tähistame meie neil päevil, see tähendab kaks nädalat enne Lakewoodi sündmust.
Mida siis aga tähendab Lakewood? Kogukondlikku koostöö vaimu ja eesti laulu. Lakewood, ahoi!
