Läkitus Eesti Kongressile - Ettepanek taastada Eesti Vabariik
NB! Avaldatud ajalehes Edasi 14. veebruaril 1990
Läkitus Eesti Kongressile - Ettepanek taastada Eesti Vabariik
("20 Tartu mehe eelnõu")
1.
Pidades pühaks oma rahvast ja riiki ning oma kohustust nende vastu,
lähtudes oma otsustes ja tegudes vaid enda mõistusest ja südametunnistusest ning Eesti Vabariigi Põhiseadusest ja seadustest,
teevad allakirjutanud ettepaneku Eesti Kongressile: taastada Eesti Vabariik
kutsudes oma ettepanekuga ühinema ka teisi Eesti Kongressile kandideerivaid Eesti Vabariigi kodanikke ja kodakondsuse taotlejaid.
2.
Eesti Kongress on ainus võimalus Eesti Vabariigi Põhiseaduse taaskehtestamiseks Eesti pinnal, ainus selleks õigustatud (legitiimne) ja õigust loov (legaalne) organ viimase poole sajandi jooksul, kes väljendab eesti rahva tahet tema vabalt ja okupatsioonivõimust sõltumatult valitud esindajate kaudu, sest
Eesti iseseisvust ei saa välja kuulutada praegused ENSV võimuorganid ja neisse kuuluvad isikud illegitiimsetena, kuna nende õiguskontinuiteet ulatub tagasi vaid 17.VI 1940.a. okupatsioonini;
Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis ei saaks seda teha territooriumi ja rahva kui riikiloovate elementide puudumisel, samuti rahvalt saadud vahetu mandaadi puudumisel.1)
ÜRO ei saaks seda teha Atlandi Harta sätete alusel, kuna ÜRO Julgeolekunõukogusse kuulub alalise liikme vetoõigusena meid okupeerinud ja annekteerinud Nõukogude Liit.
3.
Eesti Kongressil on võimalik taastada vaid 28.XI 1917.a. loodud, 24.II 1918.a. iseseisvunud ning 4.VI 1919.a. suveräänseks kuulutatud Eesti Vabariik ning teha seda üksnes Eesti Vabariigi 1.I 1938.a. kehtima hakanud Põhiseaduse alusel. Arutlused mingist teisest või kolmandast vabariigist, uuest põhiseadusest jne. on tühised ja koguni ohtlikud, sest
Eesti Vabariigi õiguskontinuiteet on kestnud katkematult 2.XI 1917.a. kuni tänapäevani; seda ei rikkunud ükski meie Põhiseadustest ja seda jätkasid 20.IV 1944.a. Valimiskogu ning 18.IX 1944.a. ametisse nimetatud Vabariigi valitsus;
ainult Eesti Vabariigiga ja tema põhiseadusliku korraga on seotud maailma demokraatlike riikide de jure tunnustus, mida pole senini tagasi võetud ja mis on olnud kõige raskemaks komistuskiviks Venemaa valitsejatele Eesti lõplikuks hävitamiseks; see tunnustus antakse riigile, mitte valitsusele, seda ei anta kergelt ja ei võeta ka kergelt tagasi; igasuguse uue riigi loomine ka bona fide põrkukskohe kokku olemasoleva riigi tunnustamisega.
4.
Kuna Eesti Vabariigi põhiseaduslike asutuste tegevus Eestis on ligi pool sajandit kestnud vägivalla ja õigusetuse tingimustes lakanud ja kuna Vabariigi Valitsus eksiilis ei saa oma tegevust Eestisse üle tuua, siis on vajalik, et analoogiliselt Ajutisele Maanõukogule 28.XI 1917.a. kuulutab Eesti Kongress end ainsaks kõrgema võimu kandjaks maal Eesti Vabariigi täieõiguslike kodanike vaba tahet väljendades, pöördudes samal ajal ENSV Ülemnõukogu, ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi ja ENSV Valitsuse poole ettepanekuga nende volituste mahapanemiseks tarviliku üleminekuaja jooksul.
5.
Kõrgema võimu kandjana võtab Eesti Kongress endale Põhiseaduse paragrahv 46 kolmandas ja neljandas lõikes nimetatud Valimiskogu ülesanded. Kuna Valimiskogusse kuuluvast viiest ametiisikust kaks peaksid olema määratavad Vabariigi Presidendi poolt ja kolm valitavad tema osavõtul loodavate organite poolt, siis kohaldatakse Põhiseaduse paragrahvi 1, mille järgi kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, samuti Põhiseaduse paragrahvi 35 p.4, mille järgi rahvas teostab riigivõimu rahvahääletusega, mis on samastatav Eesti Vabariigi kodanike registreerimise ja Eesti Kongressi valimistega. Eesti Kongress Valimiskogu ülesannetes valib Põhiseaduse paragrahv 46 kolmanda lõike alusel lihthäälteenamusega Eesti Vabariigi Presidendi Asetäitja, kelleks võib Põhiseaduse paragrahv 40 teise lõike põhjal olla vähemalt 45-aastane alaliselt Eestis elav Eesti Vabariigi kodanik. Ta ei pruugi olla Eesti Kongressi delegaat. Vabariigi Presidendi Asetäitja peab loobuma kõigist muudest ametitest ja teenistusülesannetest vastavalt Põhiseaduse paragrahvile 43.
6.
Seejärel valib Eesti Kongress Ajutise Riigivolikogu: vähemalt 3 aastat alaliselt Eestis elanud ja vähemalt 25-aastastest Eesti Vabariigi kodanikest 80 liiget. Ajutise Riigivolikogu valimised on salajased ja ühise nimekirjaga nii, et kõik Kongressi delegaadid kirjutaksid valimissedelile 7 isikut. 80 enim hääli saanut loetakse valituiks.
Seejärel koguneb Ajutine Riigivolikogu oma esimesele istungile Ajutise Riiginõukogu valimisteks. Ajutise Riiginõukogu 40 liikmest valib Ajutne Riigivolikogu kolmkümmend vähemalt 40-aastast Eesti Vabariigi kodanikku väljaspoolt omaenda liikmeskonda, lähtudes Põhiseaduse paragrahv 85 esitatud nõuetest. Samadest nõuetest lähtudes nimetab Presidendi Asetäitja Põhiseaduse paragrahv 84 p.3 antud eriõigusel ülejäänud kümme Ajutise Riiginõukogu liiget.
Ajutise Riigivolikogu ja Ajutise Riiginõukogu liikmed peavad loobuma mandaatidest NSVL ja ENSV võimuorganites.
7.
Vabariigi Presidendi Asetäitja nimetab pärast konsulteerimist Riigivolikogu ja Riiginõukogu esimeestega eriõigusel ametisse Vabariigi Valitsuse võimalikult laialdase koalitsiooni alusel, samuti oma ametkonna juhi, Õiguskantsleri, Riigisekretäri, Riigikohtu liikmed, Riigikontrolöri ajutise kohusetäitja ning eriliselt vajaliku ametiisikuna Eesti Kaitseliidu ülema. Ta peatab eelseisvad ENSV Ülemnõukogu valimised ja kuulutab välja Riigivolikogu valimised, samuti Riiginõukogu kujundamise ja Vabariigi Presidendi valimiseks vajaliku kohaliku omavalitsuste esindajate kogu valimised hiljemalt kolme kuu jooksul. Eesti Vabariigi valimisseadusi muudetakse ainult hädavajaduse korral ning Ajutise Riigikogu loal. Valdade ja linnade omavalitsuste ülesandeid jäävad täitma praegused valla- ja linnavolikogud ning –valitsused. Maavanemad, Tallinna ülemlinnapea ja I astme linnade linnapead määrab Vabariigi Presidendi Asetäitja.
8.
Vabariigi Presidendi Asetäitja astub ise või Vabariigi Valitsuse kaudu otseläbirääkimistesse NSVL valitsusega 2.II 1920.a. Tartu rahulepinguga kehtestatud status quo taastamiseks. (Tagavaravariandina võib lähtuda ka 28.IX 1939.a. N.Liidu ja Eesti vahelisest abistamislepingust.) Ta pöördub ÜRO ja kõigi maailma riikide, eeskätt Eesti Vabariiki tunnustanud riikide valitsuste poole teadeandega Eesti Vabariigi õiguskorra taaskehtestamisest. Samuti astub ta otsesidemetesse Vabariigi valitsusega eksiilis ja Eesti Vabariigi välisesindustega.
9.
Edasistest sammudest on tähtsaimad järgmised:
1.Eesti Kaitseliidu loomine;
2.Eesti Vabariigi kodanikel NSVL passide asendamine Eesti Vabariigi isikutunnistustega koos naturaliseerimisavalduste vastuvõtmisega kodakondsuse taotlejatelt;
3.1940.aastal õigusvastaselt hävitatud omandisuhete taastamine (tühistades koos kõikide teiste 1940.a. juulivolikogu ebaseaduslike aktidega ka kogu maa natsionaliseerimise määruse);
4.piiride sulgemine Kaitseliidu ja Piirivalve poolt;
5.otsesuhete loomine välisriikidega;
6.amnestia kõigile okupatsioonivõimu kuritegudes süüdi olevatele Eesti Vabariigi kodanikele tingimusel, et amnesteeritavad tunnustaksid Eesti Vabariiki ning loobuksid vabatahtlikult tema õiguskorra vastasest tegevusest;
7.ÜRO vaatlejate ning vajaduse korral ka väeüksuste kutsumine Eestisse.
ENSV seaduste tühistamine ja Eesti Vabariigi seaduste kehtestamine toimub järk-järgult, lähtudes nende tähtsusest, kronoloogiast või otstarbekusest.
Tartus, 12.02.1990
Jaan Isotamm
Tarmo Kulmar
Tõnis Lukas
Aivo Lõhmus
Linnart Mäll
Peeter Olesk
Jaanus Paal
Jüri Pertmann
Aleksei Peterson
Tiit Pruuli
Hando Runnel
Edgar Saar
Heno Sarv
Tõnn Sarv
Mart Soidro
Indrek Tarand
Enn Tarto
Jaan Unt
Sulev Vahtre
Enn Veenpere
avaldatud ajalehes Edasi 14. veebruaril 1990
Ajalugu
TRENDING
