Vaadates tagasi viimasele 50 aastale, võivad Kanada eestlased olla ülimalt uhked oma saavutuste üle. Jõudes Kanadasse peale II maailmasõja lõppu, enamuses tühjade kätega ja veel tühjemate taskutega, võõraste keskel, ilma kohaliku keeleta, hakati ilma pikemata pihta oma ühiskonna organiseerimise ja ülesehitamisega. Rajati seltsid, keskorganisatsioonid, kirikud, koolid, suvelaagrid, ajalehed, skautlikud-gaidlikud liikumised, rahvatantsurühmad, koorid jne. — ja kõike seda oma igapäevase leiva teenimise, enese koolitamise ning perekonna kasvatamise kõrval.

Hakati ka esimesest momendist Rootsi, Saksamaale, hiljem Kanadasse ja mujale jõudes võitlema Eesti riigi ja rahva eest. See, mis on tehtud, väärib jäädvustamist Eesti ajaloo raamatusse kui kangelastegu pagulaseestlaskonna poolt eesti kultuuri ja keele säilitamisel ja Eesti huvide eest välja astumisel läbi kõige pimedama okupatsiooni öö.

Kuid oleme jõudnud tähtsale pöördepunktile. See generatsioon, mis jõudis Kanadasse neljakümnendate aastate lõpul ja viiekümnendate aastate alul, on nüüd oma töö teinud ja tahes tahtmata langeb järeltulevate generatsioonide õlgadele kohustus jätkata seda tööd eesti keele ja kultuuri säilitamisel ja Eesti Vabariigi huvide kaitsmisel väljaspool Eesti piire. See on meie kõigi kohustus. See on igaühe kohustus, kes usub, et Kanada eestlus peab püsima jääma, et seda on väärt ülal hoida.

See on igaühe kohustus, kes usub, et Eesti Vabariiki tuleb kaitsta ja toetada.

Jõuab ka kord aeg, kus meie generatsioon jõuab oma töö teekonna lõpule. Olgu see meie kõigi lootuseks ja sihiks, et võime sama uhkusega kord tagasi vaadata tehtud tööle ja oma lastele ja lastelastele edasi anda seda, mis meile on nii väärikalt antud meie eelkäijate poolt!

Priit Aruvald
EESTLASTE KESKNÕUKOGU KANADAS

Märkmed: