Ette rutates olgu öeldud, et programmi raames liiguti ühest ajast teise ning ühtekokku õnnestus Simmareele tulnutel olla külalised koguni kahes pulmas. Neist esimeses vaatuses abiellusid Almi ja Ants (kelle rollis Eve Bowder ja Ülo Isberg) — pruut traditsioonilises valges pulmakleidis ja looris, peig mustas ülikonnas ning koori ehk pulmaliste riietuski ülipidulik ja formaalne. Pulmakülaliste hulgas olevad peigmehe sõbrad Eino ja Tõnu (Hannes Aasa ja Märt Matsoo), kes veel poissmehed, märkavad külaliste hulgas kaunist tütarlast nimega Tiina (Leiki Veskimets), kellest mõlemad vaimustusse satuvad, ent aja edenedes selgub, et Tiinal jätkub silmi ja tähelepanu rohkem ikka Tõnu jaoks. Ja sellest pulmapeost saab alguse tõsisem tutvus, millele järgneb kihlus ja seejärel pulmad... Aga sinna vahele mahub veel ühte ja teist ja kolmandatki.
Kava oli üles ehitatud nõnda, et sõnaline tegevus vaheldus pidevalt musikalisega — lisaks koorile astus üks ja teine Ööbik aeg-ajalt ette ja esitas kas üksi või koos kooriga mõne teemakohase laulu erinevailt autoreilt, ja teemaks mõistagi armastus. Lisaks omadele Ööbikutele astus seekord üles ka külalissolist, kelleks oli Martin Kiik.
Teise vaatuse alguseks olid asjalood juba nii kaugele edenenud, et Tiina ja Tõnu kihlatud ning pulmaplaanidki käimas. Ning näeme Tiinat ja ta ema (Tiina Coverdale) humoorikalt vestlemas Eesti pulmakommetest, kus ema meenutab omaenese Kihnu rahvakommete kohaseid pulmi ning Tiinagi leiab, et tahab traditsioonilisi eesti pulmi. Lisaks V. Tormise Kihnu pulmalauludele („Ei või õnneta elada!“, „Peiu pilkamine“, „Ilu kaob õue pealt“) kõlas selles vaatuses ka mitmeid teisi lugusid, näiteks R. Valgre „Muinaslugu muusikas“ jmt., aga ka iiri rahvaviis „Galway Piper“, kui Tiina ema meenutas aega, mil tal oli omal ajal arm iiri noormehega. Ja teise vaatuse lõpus kõlas „Ööbiku“ naishäälte esituses kaunis „Sunrise, Sunset“.
Etenduse lõpul, kui tugev aplaus vaibunud, astus ette „Ööbiku“ koori esinaine Tamara Norheim-Lehela, tänades kõiki esinejaid sõnadega: olete näidanud, et kui „Ööbik“ laksutab, siis publik plaksutab! Oleme amatöörid, kes tahavad oma talente jagada, jätkas esinaine, kinnitades, et kummardab iga üksiku Ööbiku ees, kuna kõik on teinud tohutu suure töö! Ning igale lauljale anti tänuks lilli. Samuti pälvisid tänusõnu kõik abilised, kes selle suursündmuse heale kordaminekule kaasa aidanud — ja neid oli palju. Nimetagem siinkohal vaid mõnda: käsikiri ja lavastus — Tiina Coverdale ja Eve Bowder, flöödisolist Kaili Maimets, külalissolist Martin Kiik, rahvatantsijad Marielle Voksepp ja Mihkel Vahi... jpt. Ning muidugi väsimatu ja tubli dirigent, andekas maestro Charles Kipper, kes juba koori algusaegadest saadik seda juhatanud (tema poolt oli ka Simmaree klaverisaade).
Südamlikud tänusõnad ja ülitugeva aplausi sai külalisdirigent Ene Üleoja, kes „Ööbiku“ koori kutsel ja Tartu College'i toetusel üheksa nädalat Torontos viibinud, rikastamaks siinse eestlaskonna muusikaelu ning kes andis enda poolt väga suure panuse Ööbikute treenimisel ja Simmaree õnnestumisel. Nagu esinaine kinnitas, julgustas prof. Üleoja neid, et ollakse võimalised ilusat häält tegema, õieti hingama jne. — see kogemus on olnud hindamatu! Tänusõnu pälvisid ka kõik teised isikud ja organisatsioonid, kes koori tegevusele ja sellele üritusele oma panuse andnud: Tartu College'i president ja koori auliige Elmar Tampõld jpt.