Pilliroost jõulu- ehk näärikroon ehib Kääriku talu tare Viljandimaal. Neid on tehtud ka õlgedest, putkejuppidest või pulkadest ning ehitud lintide, tühjakspuhutud värvitud munakoorte, helmete või kommidega. Mõnedes paikades valmistati ka pulmakroone. Foto: Riina Kindlam
Vanarahva komme olla omapere ringis jõululaupäeva õhtul ja külastada teisi alates esimesest pühast kehtib tänaseni eestlaste seas kõikjal. Nii sattusime meiegi bussile Viljandisse. Paljutõotava pühade-eelse lumetormi kannul tõi golfihoovus siiski sula ja metsad tukastasid udulooris. Õnneks oli palju, mida sulatada ja vihmatilkade mittekuulmiseks aknaplekil keerasime klassikaraadio valjemaks.
Kordamööda surun ühe, siis teise põse ja lauba vastu sooja müüri. Ahjusuu on hoopis kuskil ümber nurga, teises toas. Akna taga sulavad õunapuude mustad siluetid tumedasse öhe ja koguneme lauda. Sellel on muuseas naabri hani, omatalu lambasink ja -pasteet ja Võrtsjärve angerjas. Perenaine tuletab meelde, et jõuluööl söödi mitu korda („Jõuluööl süüakse üheksa korda, et õnnistus oleks majas.“ – Kullamaa). Loomadele anti ka üheksa korda süüa ja toit pidi hingede jaoks öö labi laual seisma. Oleme õnnistatud, et sellesse lauda nii mitu korda istume. Vahepeal rändab kartulisalat siiski külmikusse ja kohupiimakook kahe ukse vahele. Kapi tagant kostub kiisu suitsukalanaha nätsutamist.
Õhk oli teine. Meie seltskonna tõbine oli lõpuks pääsenud Tallinna kopse kurnavast meremõjust. Kas ravi peitus perenaise pakutud eri padjapüüris, melissi-salvei-pune tees meega või Kesk-Eesti õhus, mis rammusa mulla ja pehme sambla hõngust tulvil? Kipun arvama, et kõik linnahädad peletas eemale maakodu soe seltkond ja vaim; imeline lihtsus, millest mina varem vaid kuulnud-lugenud olin.
See, et täiskasvanu puusad Heimtali vana koolimaja pinki mahtusid, on ka omamoodi pühadeime. Ainsaks valguseks olid küünlaleegid puul. Siis kostus koputus aknal ja ruutusid mööda liikus habemes mehe nägu. Mina, Torontos sündinu, kogesin sel õhtul kogu elu hinges kantud ettekujutust oma isa lapsepõlve jõuludest metsavahimajas Noarootsis. Hämaras toas lugesime kordamööda jõuluvanale salme ja kuidagimoodi ei suutnud vaigistada jalgade värinat. Ärevus oli ehtne, sest seda oli ka jõuluvana.
Tallatud rada läbi lörtsi viis suurest lehist ja tiigist mööda väikse saunani. Õlled ootasid eestoas ja kasevihad vees. Laval oli kuulda, kuis tuul ulgus ja ähvardas aknaklaaside vahele süüdatud küünlaid kustutada (Kääriku talu saunas puudub elekter selle tavamõistes). Hiljem selgus, et paljud veetsid need päevad vooluta ja oli koledaid liiklusõnnetusi, kuna tuulele lisandus jäide. Puude oksad särasid ja klõbisesid koorma all.
Legend räägib, et jõululaupäeva öösel pidid loomad rääkima. Kassilt ja koeralt küsiti: „Kas sinul on ka püha?“ Teise püha hommikul oli mul suur õnn esimest korda elus taluloomi talitada ja lambakarjal oli pühaderõõm tavalisest enam odra-kaera segu leida välikünades. Laudalakast loopisime alla neli palli heina, mida pistsime sõimedesse ja maiuspalaks peale paakspuu vihtasid. Värske põhk sai maha ja vesi ämbritesse, kui laudauksele ilmus mees, kes küsis, kas oleks tööd pakkuda. Nii sai Kääriku talu pühadeks uue sulase.
Siiamaani on kampsunivarrukas heinakõrre jupikesi ja meelest ei lähe karja 11-aastase musta juhtlamba erilised silmad. Hiljem sain teada, et tal on kaed. Ju ta sellepärast mu labakat õrnalt nosiski.
