Foto Maalehest
Me tunneme rõõmu Eesti Vabariigist, aga mõnigi asi meie elus kisub viltu. Meid häirib idasuunaline välispoliitika.
Oleme kindla rahvusvahelise seljatagusega. Me kuulume Euroopa Liitu ja meid kaitseb maailma tugevaim sõjaline organisatsioon NATO. Ometi ajame me idapiiri asjus hambutut poliitikat. Võõrsõna “finlandiseerumine" eeskujul võime me seda julgesti nimetada “estoniseerunuks” ehk välisriigi mõju all olevaks.
Meilt kui maksumaksjatelt palka saavad riigiametnikud suursaadikust ja väliskomisjoni esimehest kuni välisministrini tegutsevad karistamatult risti vastu Eesti Vabariigi põhiseadusele. See ei luba riigi territoriaalset terviklikkust rikkuda, aga ometi tegeldakse nn pragmaatilise uue piirilepinguga. Ütlen niinimetatud, sest seda piirilepingut Eesti Vabariik ei vaja, kuna rahvusvaheliselt tunnustatud ja kehtiv piirileping aastast 1920 on olemas.
Uue piirilepinguga kaasnevat majanduslikku kahju Eesti Vabariigile on president Arnold Rüütel hinnanud triljonites eurodes. Tema sõnul on lubamatu kodanike vara ja maavarade mittehüvitamine ja Eesti NSV veealade võõrandamine naaberriigile. Kui taolise maaloovutuse teeks Luksemburgi suurhertsogiriik, siis seda riiki enam poleks!
Meie täidesaatev võim töötab seadusandliku võimu vastu. 12. septembril 1991 kuulutas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu õigustühiseks kõik Eesti NSV Ülemnõukogu stalinistlikud otsused piiriküsimuses. Nendega lõigati 1944. ja 1945. aastal Eesti küljest osa Petseri- ja Virumaad. Juba kakskümend aastat ei tehta seda põhimõttelist otsust märkama. Ei tehta märkama ka seda, et 2005. aastal lisas Riigikogu piirilepingu preambulasse viite Tartu rahulepingule. Partneri soovil on see nüüd vaikselt eemaldatud. Üks tähelepanelik sündmuste jälgija on õigustatult öelnud, et uus piirileping ei sarnane kahe riigi, vaid kahe oblasti vahelist piiri reguleerivale dokumendile.
Mullu 28. jaanuaril esitasin rahvakogule ettepanekud meie riiki valuliselt puudutava idapiiri asjus, aga sellele ei järgnenud vähimatki vastukaja.
Kui Ukraina rahvas poleks tõusnud barrikaadidele, oleks Eesti-Vene piirileping juba meie ajaloo keeratud lehekülg. Tulemas on uus alandav hääletu alistumine. Selletagi on muresid küllaga. Juba praegu ütlevad valitud rahvad meile, kes on meie kangelased, missuguseid mälestusmärke võime püstitada või missuguseid tähtpäevi peame tähistama.
Kummaline on see, et meie piirilepingu kolm “arhitekti” on Ukraina territoriaalse terviklikkuse kõige tulisemad pooldajad. Miks aga välisriigi territoriaalne terviklikkus on oluline, aga meie oma mitte?
Setumaa idapiir pole Vabadussõjast pärit juhuslik rindejoon ega “tarbetu puhvertsooni”, vaid setude igipõlise asuala serv. Neid piire kirjeldasid nad juba 1. juulil 1917 oma ametlikus kirjas Eesti maanõukogule. Selles taotleti Setumaa liitmist hariduslikult ja majanduslikult edenenuma Eesti rahvuskubermanguga. Setude liitumissoov vormistati Tartu rahulepinguga.
Setumaa muutus oma keskuseks olnud kloostrilinnalt nime saanud Petseri maakonnaks. Täname ühiskonnategelast Samuel Sommerit, kes kujundas Setumaa täisväärtuslikuks Eesti maakonnaks!
Omal ajal põhjendati piiri nihutamist Petseri juurde sealsete setu külade vahele kiilunud vene külaga. Samahästi õigustanuks piiri jätmist Irboska kõrgustikule setude Alaotsa küla kiilumine sealsete vene külade vahele. Muide, sellest Alaotsa külast oli pärit Tartu Ülikooli kasvandikust maailmakuulus mikrobioloog Teodor Kõivastik ja tema üle-eestilise tuntusega rahvajutustajast vanaema Ustinja Kõivastik.
Kunagi tehti ettepanek Lääne-Petseri maakonna moodustamiseks. Ma ei tea, kuidas see Petserist eraldatud haldusüksus oleks toiminud? Küll arvan ma, et see maakond oleks setude huvides olnud. Nad olnuks pidevalt pildil nagu Jaanilinn meie ühel rahatähel. Iga koolipoiss ja Eesti sõber saanuks ajaloo või maateaduse õpikust ning turismikaardilt kohe teada Petserimaa olemasolust. Praegu mitte. Kui on olemas Lääne-Petserimaa, siis kusagil on Ida-Petserimaa ja kohe kaküsimus - miks nii? Petseri oleks meile kui Ararat armeenlastele. See on küll võõrastes kätes, aga meie oma! Näiteks vene ajal oli Lõuna-Eesti ekskursioonide lahutamatuks külastuskohaks Petseri kui omaaegne Eesti linn.
Kahjuks töötab aeg kolonisaatori kasuks. Setumaa okupatsioon on väldanud juba peaaegu kolm inimpõlve ja me ei leia varsti ühtki reakodanikku, kes teaks midagi Petserist kui valdavalt eesti elanikkonnaga Eesti maakonnalinnast.
Setud suutsid vastu seista rohkem kui tuhandeaastasele Rjuurikute ja Romanovite ikkele, aga juba 70 aastat väldanud okupatsioon ning genotsiid on jõudmas oma eesmärgile. Setudel pole oma ühtset turvalist kodumaakonda. Tuleks pöörduda rahvusvahelise kohtu poole, et saada endale ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni alusel voli olla omaenda maa peremees!
Tänan Henn Põlluaasa, kes on vorminud eesti ja setu rahva suurima mure oma superraamatuks „Eesti-Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine” (Tallinn, 2010). Tänud Jüri Vaidlale, Ilmar Vananurmele jt petserimaalastele, kes tegutsevad väsimatult Eesti diplomaatia suurima häbipleki vastu! Tänan setude ülemsootskat, Riigikogu liiget Inara Luigast ja paljusid rahvuslikult mõtlevaid poliitikuid, kes ütlevad uuele piirilepingule kindlalt “ei”.
Praegusele piirilepingule Saab piduri panna ratifitseerimishääletusel Riigikogu 34 liikme arukas käitumine. Kellele see ei sobi, nende nimesid ootab häbisammas ja nad võivad rahumeeli oma sahtlit koristama hakata. Eesti valija ei anna neile uut mandaati ei Riigikogus ega kusagil mujal. Praeguses plahvatusohtlikus rahvusvahelises olukorras naabri territoriaalsele laiutamisele piirilepinguga kaasaaitamine tõukab agressorit uutele anastustele.
Olukorras, kus on alanud Nõukogude Liidu restauratsioon, võib setude saatus varsti tabada kogu Eestit ja Euroopat. Väärika vastulöögita jäänud Ungari, Tšehhoslovakkia, Afganistani, Tšetšeenia, Gruusia ja nüüd ka Ukraina tragöödiast pole maailm midagi õppinud. Relvi ja turismiviisasid ei saa üheaegselt õiguse kaalukaussidele panna!
Tegemist on Aldo Kalsi ettekandega (toimetatud versioon), mille ta pidas langenud vabadusvõitleja päeva konverentsil 30. märtsil 2014 Tartu Ülikooli aulas.
