Varro Vooglaid -
21. november 2016
http://objektiiv.ee/laps-kui-k...
Õnnelik perekond rõõmustamas oma uue liikme üle. Foto: monkeybusinessimages/Bigstockphoto.com
Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhi Krister Parise seisukoht, et lapse saamine on olemuslikult kuritegu looduse vastu, peegeldab inimvaenulikku ideoloogiat, mida on tabavalt nimetatud ökofašismiks, kirjutab Varro Vooglaid.
Lugedes nädalavahetusel Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Krister Parise jahmatavat artiklit, mille kohaselt on laste saamine (eriti veel Eestis) väga isekas akt ja olemuslikult (!) kuritegu looduse vastu, jäin pikalt mõtlema.
Parise esmapilgul uskumatuna näivad seisukohad näitavad ilmekalt, millise mõistusevarjutuseni võib viia ideoloogiline fanatism. Selleks et näha laste saamises mitte elu ilusat ja loomulikku osa, vaid isekat tarbimist, ning lapses mitte elu ime, armastuse vilja ja hindamatut kingitust, vaid kuriteo tagajärge, peab olema jõudnud tõsise vaimse paadumuseni. Eriti kui nii mõtleb kahe lapse isa.
Kuigi mure looduse pärast on iseenesest õigustatud ja vajalik, moondub see inimlikkusest ja muudest olulistest kaalutlustest lahutatuna ning seeläbi absolutiseerituna inimvaenulikuks ideoloogiaks, mida on tabavalt nimetatud ökofašismiks.
Inimvaenulik on see ideoloogia sõna otseses mõttes, kuna selle kohaselt ei peeta kurja juureks inimeste hoolimatut ja vastutustundetut käitumist, vaid inimese eksistentsi kui sellist. Seega nähakse lahendusena mitte niivõrd inimeste vastutustundlikumat käitumist, vaid inimestest lahtisaamist (eutanaasia) ja nende siia ilma tuleku välistamist (kontratseptiivid, steriliseerimine, abort). Parise loogika kohaselt on erinevate sõdade surmalaagrid 20. sajandi suurim ökotegu, mille suudab ületada üksnes sajandi teisel poolel käivitatud sadade miljonite ohvritega aborditööstus.
Mida rohkem selliseid hoiakuid levitatakse ja mida enam need kultuurilist kliimat mõjutavad, seda vähem nähakse laste saamist üleva ja ühiskondliku lugupidamise väärilisena. Kuivõrd kultuurilisel kliimal on inimeste valikutele ja käitumisele oluline mõju, on üksnes ootuspärane, et paljud noored inimesed otsustavad millegi muu kui laste saamise kasuks.
Mõelgem selle peale: kui lapse saamine on olemuslikult kuritegelik, siis järeldub sellest loogiliselt, et lapsi saavad inimesed on kurjategijad ja paljulapseliste perekondade vanemad sootuks retsidivistid. Kurjategijad – retsidivistidest rääkimata – väärivad aga avalikku halvakspanu ja põlgust, mitte lugupidamist. Kes sellist kuulsust endale sooviks?
Raske on mõista, kas Paris ja tema mõttekaaslased mingilgi määral aduvad, kui palju kurja nad selliste hoiakute levitamisega meie rahvale teevad. Ei tahaks uskuda, et kuri ongi nende eesmärgiks.
Igal juhul ei maksa selliste hoiakute levides ja juurdudes imestada, et miks küll meie rahvas välja sureb ja kultuur hääbub. Selle pärast hääbubki, et oleme võtnud omaks haiglase ideoloogia, mis halvab reaalsustaju ega võimalda mõista, mis on tõeliselt väärtuslik ja lugupidamist vääriv.
Taasiseseisvumisajal au sees olnud hüüdlausest “Maa tuleb täita lastega!” oleme 25 aastaga jõudnud nii kaugele, et ühe suurema päevalehe arvamustoimetuse juhataja kirjutab laste saamisest kui kuriteost. Minu jaoks on see märgiline ning kõneleb palju enamast kui ühest arvamusartiklist – see kõneleb meie rahva kadumisest.
Tõsi, Parise ja teiste temasuguste vasakliberaalide jaoks pole see ilmselt eriline traagika, kuna kosmopoliitide unistustes rahvaid, riike ja rahvuskultuure ei eksisteerikski. Aga ehk tasub meil järgi mõelda, kuidas suhtuda inimestesse, kelle unistuste teostumise eelduseks on meie oma rahva, riigi ja kultuuri vajumine ajaloo sügavikku.
Tähelepanuväärne on kõige selle juures ka asjaolu, et kõneluse artikli autoriks ei ole lihtsalt keegi ajakirjanik, vaid inimene, kes otsustab, milliseid arvamusi üldse saab ühe suurema päevalehe vahendusel kõlama panna, milliseid mitte, soosides ilmselt endasuguseid. Sellele viitab ka liberaalse “staareetiku” Peter Singeri tõlkeartiklite järjepidev avaldamine Eesti Päevalehes, millest viimane propageeris prostitutsiooni kui elukutset nagu iga teine ja kutsus “seksitööga” seotud eelarvamusi ajaloo prügikasti viskama.
Kõike eelnevat silmas pidades tasub igaühel küsida, kas tasub Eesti Päevalehte ostes, tellides või selles reklaami avaldades niisugusele ideoloogilisele projektile omalt poolt kaasa aidata. Mina leian, et ei tasu, ja ma loodan, et üha rohkem inimesi leiab niisamuti.
Lõpetan oma kommentaari aga professor Rein Taagepera sõnadega tema 2008. aastal – ehk aastaid enne Parise ametisseasumist – avaldatud artiklist pealkirjaga “Mida arvata rahvast, kel lapsi on arutult vähe?”:
“Meil on vaja järsku muutust hoiakus, arusaamas sellest, mis on tähtis… Kõigil on vaja lastele ja nende vanemaile avalikes paikades naeratada. Selline naeratus tõstab iivet – ja suurendab su enda elurõõmu. Ja muidugi on vaja otsustajaile peale käia, et elu tehtaks kergemaks neile, kes otseselt lapsi kasvatavad.
Meie rahval on vaja meeleparandust. See on nii vana nõue, et selle üle võib naerda. Aga ainult teatava hinna eest. Rahvana – tualettpotist allamineku hinna eest. Üksikisikuna – meeleheitliku tarbimise või virisemise hinna eest, mis mõlemad pakuvad vaid kassiahastust.
Demograafia veskid töötavad aeglaselt ja halastamatult. Ah et raha on praegu vähe? Pane lasteaed kinni ja imesta 20 aasta pärast, miks tööjõudu on vähe. Jäta lapsed sündimata-kasvatamata ja imesta 30 aasta pärast, miks sa nii üksildane oled.
See on selline rahvas, keda järgmisel sajandil enam pole, kui ta kiiremas korras aru pähe ei võta. Musta katku elas üle. Punase kah. Aga vabadus ja heaolu kipuvad käima üle jõu. Pole sellega harjunud.
Meil on väga vähe aega järel, et meelt parandada. (Eeskätt iseenda meelt – teiste oma on teiste asi!) Seda on palju nõutud, aga alternatiiviks on iseenda ja rahva liigvarajane surm. Usun, et suudame.”
Kontrast professor Taagepera kaine reaalsustaju ja Parise ideoloogilistest silmaklappidest pimestatud mõttemaailma vahel ei saaks olla suurem!
