Viimane ajakiri MACLEANS pealkirjastab oma kontroversiaalse kaane- ja põhiloo: The Case Against Having Kids. Alapealkiri kinnitab, et lapsed võivad kahjustada karjääri, abi- ja sotsiaalelu ning kahandada pangaarvet. Milleks siis lapsi üldse muretseda ja sellist tülikat koormat kanda? Pealegi võivad järeltulijad sattuda halvale teele ja põhjustada ebameeldivusi ning rikkuda vanemate mainet. Või sünnivad nad äkki mingi väärarenguga, jäävad raskelt haigeks, hukkuvad koguni õnnetustes jne?

Anne Kingston analüüsib mitut lehekülge hõlmavas artiklis „No Kids, No Grief“ üksikasjaliselt (ja kiretult) näidete ning küsitluste varal paljude abielupaaride otsust lastest loobuda.

Pole eriti üllatav, et „lastevabade“ noorte ja keskealiste hulk näitab vääramatut kasvutendentsi. Küllap on see mina-keskse ühiskonna üks tunnusjoon.

Kanada Statistikaamet on küsinud valikuliselt alates 1990. aastast 30-34aastastelt naistelt: „Kas te kavatsete muretseda lapsi?“ Eitavalt vastanute arv on aastast aastasse tõusnud ning küündis 2006. a. 17,1%-ni naistest ja 18,3%-ni meestest.

On muidugi selge, et Kinder-Kirche-Küche ajastu on lõplikult möödas. Mööngem siinjuures ka, et naiste eneseteostuslikud pürgimused on sageli paratamatud ja ajendatud hoopis majanduslikest kaalutlustest. On aga kurb, kui sellele altarile tuuakse ohvriks midagi nii müstilist ja ürgset nagu emainstinkt.

Juba 1908. a. hoiatas Juhan Luiga: „Ema hingeomaduste puudumine ei lase õiget perekonda luua. Millest on arusaadavad lasteta abielude varjuküljed. Niisama vähendab ema-omaduste puudus märgatavalt ühiskonna väärtust.“

Kunagine idee – abielluda selleks, et perekonda sünniksid lapsed – on paljude arvates oma aja äraelanud anakronism. Kuid mitte ainult seda – üha vähem inimesi abiellub ning abiellutakse järjest hiljem. „Abieluahelatele“ eelistatakse märksa muretumat vabaabielu.

Nendele, kellele lastetu abielu näib palju ihaldusväärsema ja mugavamana, sekundeerib prantsuse psühhoterapeut Corinne Maier (45) oma möödunudaastase äärmusliku „manifestiga“ No Kids: 40 Good Reasons Not to Have Children, mis on sedavõrd absurdne, et ei vääri isegi refereerimist.

Anne Kingston nendib, et kaasaegses ühiskonnas on märgatav nihe suhtumises lastetuse kasuks. Karjäär käib perekonna eel, varaline heaolu laste eel. Toronto Ülikooli professor David Foot kinnitab, et mida kõrgem on naise haridustase, seda vähem on tal lapsi. Kõrgelt haritud noored naised tahavad teenida head raha, nautida kultuuri, reisida jne. Pisipõnn tõmbaks kõigile nendele ihaldusväärsetele asjadele muidugi kriipsu peale. Aga ühel hetkel võib selguda, et lapse muretsemisega on lootusetult hiljaks jäädud.

Üsna jahmatav on lugeda artiklis toodud üksikasju, naiivseid põhjendusi ja näiteid, miks eelistatakse lastetut elu (lapsed on tujukad, jonnivad, ei maga korralikult jne, jne). Parem siis juba koer, kellega nii palju tüli pole!

Võib arvata, et paljud nendest lastevastastest pole kunagi vastsündinud beebit oma kätel hoidnud ega imetlenud seda looduse suurimat imet ja müsteeriumi – väikesed sõrmed, varbad, kõrvad-nina silmad – kõik oma kohal! Mõned lapsevanemad pihtisid aga ajakirjanikule, et nad pole oma lapsega algusest peale mingit sidet tundnudki!

Selle väärastunud suhtumise taustal oli väga kosutav lugeda äsja Tallinnast saabunud Eesti Elu kaastöölise Riina Kindlami e-maili: „Meid õnnistati 21. juulil teise tütrega!! Ta tuli ilmale Keskhaigla naistekliiniku samas sünnitustoas kui Tuule – milline vahva kokkusattumus! Sain seekord hakkama igasuguste valuvaigistiteta nagu põlvkondade viisi naisi enne mind. Väga uhke, imeline tunne.
Kell oli 18.16, tema kaalus 3064 grammi ja oli 47 cm pikk. Kummaline, et kuigi Tuule kaalus tegelikult vähem, tundub see laps palju väiksem ja hapram, tõeline linnupoeg!“

Jah, see linnupoeg toob emale-isale kindlasti ka muret, magamata öid ja palju tööd, aga rõõm väikesest ilmakodanikust ületab selle kõik. Kindlasti pole ka ei Tuule ega tema vastsündinud õeke vanematele tüütuks koormaks, sest vanemad ja vanavanemad armastavad neid.

Need, kes on otsustanud meelega ja teadlikult ilma lasteta elada, jäävad paraku sellest suurest rõõmust ilma.

Vanavanematena naudime oma lapselaste värskendavat seltskonda. Nendes elame meiegi edasi, see on tõeline järjepidevus – isegi siis, kui me näeme ja tunneme nendes ära oma vigu ja puudusi. Me loodame, et nad on elus edukamad ja paremad kui meie ise. Ja meie unistuseks on, et siia ilma sünniks ikka rohkem eestlasi – nii et me otsa ei saaks ega ära ei lõpeks.

Märkmed: