Lapseearõõmudest
Duncairni park eksisteerib, kuna piirkonna arendamisel pidi arvestama ojaga, mis voolas Doni jõkke. Haljasala on osa parkide ketist, mis kulgeb kunagise veenire kaldaid pidi Don Millsis. Ümbruskond on Kanadas ajalooline elamurajoon – esimene selline, mida ei ehitatud võrestiku-stiilis – teed ei ristu täisnurgaga, nagu paljudes Põhja-Ameerika linnades, kaasa arvatud Toronto ajaloolises südalinnas.
Planeerijad jälgisid looduslikke piire, tänavad on käänulised ja huvitavad, kõikjal on tupikuid, hõlbustati juurdepääsu parkidele. Loodi ostukeskus, raamatukogu, postkontor, igasse kvartalisse algkool, mis tähendas, et 1950. aastatel sai Don Millsis pea kõike vajalikku saavutada jalakäijana. Ideaalne linnajagu perekondadele, eestlased said sellest hästi aru, õige mitmed kolisid sinna, asutasid seal perekonna ning Don Millsis kasvas üles põlvkond, mis üldjoones harrastas tervislikku elustiili. Mitmetest Don Millsi noortest kasvasid kogukonnas aktiivsed osalejad.
Oja, millest juttu, kaeti majade ehitamiste käigus kinni, et teha rõõmu jalutajatele. Truupidega suunati ülejooks, mis toimus pärast seda, kui suuremad vihmasajud tõid oja pinnale, sillutatud teede alt läbi. Kuid pärast sügisvihmasid olid tihti truupide kõrval väga madalad tiigid. Talv tõi neile muidugi jääd ja isegi 70ndatel aastatel mängiti suurematel tiikidel hokit, uisutati, nauditi talve. Kuna jää oli pinnaseni, siis märjaks keegi ei saanud. Kuni taas toodi kalluritega mulda lohkude täiteks, tiikide eemaldamiseks. Ka olid oja kallastel künkad, millest oli pisikestel mõnus alla kelgutada, isegi kui teekond oli vaid tosina või nii meetri pikkune. Don Millsi lapsed said aastaringselt värskes õhus hullata, vanemad olid muretud, kuna parki sai kodunt jala, liiklust ei pidanud kartma.
Suhtumised on aga muutunud. High Pargis asuvale Grenadier tiigile pole uisutajaid aastaid lubatud kartuses, et keegi kukub õhinas sisse. Kuid ettenägelikud tritsutajad, kes puurivad jäässe augu, et mõõta selle paksust, teavad, kuhu minna ja kuhu mitte. Politsei käib siiski igal aastal hoiatamas talisportlasi, kes tahavad aastaaega punapõskselt nautida. Sama kehtib Ontario järve sillerdaval talvisel peibutisel – Toronto saare ja sadama vahel on sajandeid uisutatud, nüüd aga käivad korrahoidjad seal seda keelamas.
Riigi sekkumist eraellu nimetatakse kohalikus keeles kui nanny stateism ehk suhtumist kui seadusejärgset kunstlikku nö lapsehoidmist. Mida teadagi lapsevanemad tunnevad märksa paremini kui seadused, eeskirjad, bürokraatia. Orangeville’is on keelatud kelgutamine, kuna keegi hull täiskasvanu murdis kelgutades seljalülisid, kuigi oli paigal silt, et mäest ei tohi alla lasta. Kohtuprotsessi kaudu sai vigastatu linna käest peaaegu miljon dollarit valurahana, kuna linn olevat süüdi, et mägi teda sinna meelitas, mitte kelgutaja ise. Paraku on selline jultunud lähenemine igapäevane nähtus, nahaalsus valitseb selge mõistuse üle.
Möödunud nädalal jõudis ajakirjandusse uudis, et Ajaxi linn on käsknud ühel emal, kes ehitas lastele eesõue liuvälja, selle kahe nädalaga lammutada, kuna see ei sobivat linna esteetika eeskirjade järgi üldpilti. Ema oli laste huvides linnalt uurinud seadusi, käitus nende järgi ja intervjuus ajakirjanikuga leidis, et ta ei saa aru, kuidas vaid hooajaks püstitatud liuväli äärelaudadega (tuleb ju kindlustada, et vesi enne jäätumist ühes paigas püsiks, tiigil on selleks kaldad), erineb näiteks Hallowe’eni või jõuluehetest. Kuid keegi kuri inimene ei tahtnud, et Kanadas elavad lapsed saaksid sporti teha, ajal, kui tuntakse noorte vähese eneseliigutamise üle muret.
Kanada on maailma asustatud riikide nimekirjas (Antarktika ei loe) maailma teine külmem paik Venemaa järel. Eesti, muide, on selles toredas edetabelis kümnes. Talve siin nauditakse. Näiteks on hoki peaaegu et rahvussport, legendid nagu Wayne Gretzky ja paljud lihtsurelikud õppisid uisutama ja oskusi arendama just sellistel, kodus ehitatud liuväljadel. Kes uisutamist harrastab, võib kinnitada, et selle tõmbejõud on tugev. Pole tingimata vaja olla hokihull. Kuid Ants Antsonid ei kasva niisama, juurdepääsu jääle, võimalusi, peab noortele andma.
Kui siis Duncairni pargis kargel päikesepaistelisel päeval jalutaja hiljuti, pärast Ajaxist loetud uudist märkas, et endise ojasängi kohal, sügisvihmast ja vahepealsetest suladest sündinud jääle olid umbes viieaastased poisid ja tüdrukud isade-emade valvel püstitanud hokiväravad ja ukerdasid kilgates, keppidest tuge saades, edasi-tagasi, tuli suur naeratus suule. Millele järgnes kummaline vajadus hoiatada lastevanemaid, et nii ju ei tohi! Kuid mõistus lõi pähe. Küll keegi kuri kadekops, keda lapseearõõmud häirivad, kaebab kardavoidele, tritsutajad kamandatakse koju. Ning linn püstitab suure sildi – tervisele hädaohtlik!
Tulemus: rahu valitseb, kadekops ei pea silmitsema seda, mis ainuloomulik. Ju on sellistel ununenud, kui tore oli jääl liulaskmine kas või saabastes. Tänavusel, seni lumevaesel talvel valitsev lähenemine peaks hoopis tiivustama talisporti, selmet piirata jubagi väheseid talimõnusid. Vist lapsevanemad High Pargist Ajaxini, Don Millsist rääkimata, ei teagi, et X-Boxiga või Wiiga soojas toas tundide kaupa mängimine on laste tervisele ja tujule märksa loomulikum…
TÕNU NAELAPEA
Lapseearõõmudest Eesti Elu
Arvamus
TRENDING
