Unustage kliimasoojenemine, rändekriis ja näljahädad. Kui uskuda meediat, siis on kolm kõige suuremat ohtu, mis planeeti ähvardavad, Trump, Brexit ja EKRE. Küsimus on vaid selles, kas meediat saab uskuda, kirjutab ajakirjanik Aarne Mäe (EKRE).
Pärast seda, kui Keskerakonna esimees Jüri Ratas kutsus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna võimukõnelustele, järgnes meedias šokilaine, mille aimamiseks ei pidanud olema «Selgeltnägijate tuleproovi» finalist.
Ometi on see hüsteeriakülv vastutustundetu ja ebamoraalne.
Libauudised, fabritseeritud kirjad, välismeedia ja meie siseasjadesse euroametnike kaasamine, moonutatud tõlgendused, laim, ähvardused, valed, valed, valed. Lärmakas vähemus mängib masside närvidel.
Uskumatu on valitsev silmakirjalikkus. Lihtsalt ei jõua ära imestada, kui palju sallimatust meie sallivuslastesse mahub, ja hämmastav, kust on saanud meie enda vaba meedia külge sellise rahvuslusevastase hoiaku.
Mäletate, enne valimisi oli EKRE niinimetatud peavoolumeedial järjekindlalt hambus, aga see oli pigem kui mõnus ajaviide laisale koerale – kont on, aga närida ei viitsi, mängime niisama.
Vahetult valimiste järel meedia korraks rahunes, rahvuskonservatiive isegi kiideti, et viimasel ajal on nad oma väljendustes leebed. Ent kui EKRE koalitsioonikonsultatsioonidele kutsuti, elustus kõik veel suurema puhanguga. Relvalaost võeti kasutusele kõik see vana arsenal. Putini sõpradest said üleöö fašistid.
Kui ma oma autoga, millel valimiskampaaniast kleebis «Eesti eest!», pealinna sõitsin, valdas mind korraks isegi hirm. Nagu oleks laulva revolutsiooni ajal sinimustvalge lipuga Lasnamäele läinud. Aga erinevalt tollest ajast kartsin nüüd meie oma rahvuskaaslasi.
Kui meenutada näiteks sotside üleskutset võitlusele (lehepealkirjades muutus see vihast tiines ühiskonnas kutseks barrikaadidele), tuleb paratamatult meelde Interrinne 30 aasta tagant.
Vaadake meie telekanalite õhtuseid uudistesaateid. Mis seal läbi kumab? Seal kumab läbi mure, mure selle pärast, mida arvab sellest võimalikust koalitsioonist vene valija. Inimesed, kellele rahvusküsimus on vähem tähtis kui vene tiiva enesetunne Keskerakonnas, pakivad kohvreid…
«Aktuaalses kaameras» ründab uudisteankur parteijuhte, nagu tahaks ise kohe valitsuse kokku panna. Saatejuhi hullunud pilk on kõnekas. «Ringvaates» ei peeta loodavat valitsust legitiimseks. Ajakirjanik ahastab uudisteportaalis: «EKRE IKE? Palvetaks, kui oskaks.» Õnneks ei oska. Silmanähtavalt vaenulik (seega erapoolik) ajalehe žurnalist toitub sellest, kui küsitletava võimalikult ebamugavalt tundma paneb või teda lausa ebainimlikult ründab.
Rein Raud vahutab vihast, sest «Jüri Ratas läheb ajalukku kui poliitik, kes kutsus valitsusse neonatsid». Nüüd läheb Rein Raud ajalukku kui vihakõneleja, ükskõik, mida ta elus veel saavutab.
Kui ma poole aasta eest ajakirjandusest ära tulin ja poliitikat nuusutada otsustasin, siis rääkisin, et elus – nii nagu ajakirjanduses ja poliitikas – peab olema mängu ilu ja rock’n’roll’i.
Nüüd on rokki ja on rolli, aga mängu ilu kadus järsku ära. Justkui oleks suurem osa kontserdile tulnuid korraga mingi tundmatu aine mõju all terve mõistuse kaotanud.
