Rahvamuistenditele rajatud „Lâèplçsis” on lõplikus vormis autori Andrejs Pumpursi (1841-1902) vaba looming, seega sama vahekord nagu „Kalevipojal” ja Kreutzwaldil. Pumpurs pärineb Kuramaa osast, kus vanad muistendid olid hästi säilinud. Siit ammendas Andrejs ema ja vanaema kaudu suure osa eepose materjalist. Lisaks kogus ta hoolega rahvalaule ja -muistendeid, eriti Lielvaarde piirkonnas, ning uuris huviga vanu linnuseid ja säilinud varemeid.
1860ndate aastate lõpus otsustas Pumpurs koostada kogutud materjali põhjal läti rahvuseepose. Peale 20-aastast tööd lõpetas ta „Lâèplçsise” a. 1887 Tartus, kus ta sel ajal töötas. Raamat ilmus Riias 1888. Mahult on „Lâèplçsis” „Kalevipojast” väiksem. Kui viimane koosneb 22-st loost, siis läti eeposel on 6 lugu. Ajaline perspektiiv on samuti erinev. „Kalevipoeg” liigub enamasti abstraktses minevikus; ainult eepose lõpus on juttu raudrüütlitest. „Lâèplçsis” seevastu on tihedalt seotud sündmustega 12.—13. saj. piirimail.
Esimene lugu. Piksejumala Pçrkoni lossis kuulavad jumalad Saatuseisa ettekuulutust, mille järgi ristiusk jõuab peagi ka Lätimaale. Saatuseisa räägib Kristuse õpetusest, kuid hoiatab, et õpetuse kandjad ei too rahvale midagi head. Jumalad alluvad saatuse tahtele, kuid tõotavad igati kaitsta lätlaste sugu.
Teine lugu. Preester Vaidelot toob Lielvaarde vanemale laanest leitud, emakaru poolt imetatud poisikese, keda vanem oma pojaks võtab. Kui poeg on saanud 18-aastaseks, tormab metsas karu isale kallale. Poeg kisub looma määratu jõuga lõhki. Isa annab pojale nimeks Lâèplçsis — Karumurdja (Laèis = karu; „plesis” tuleb verbist „plest” = rebima). Poeg saadetakse nüüd Burtnieki lossi tarkust õppima. Teel peatub ta Aizkraukle kantsis, kus elab ilus neiu Spîdala, kes aga on salaja nõid. Kui Spîdala öösel puupaku seljas nõidade peole lendab, peidab Lâèplçsis ennast paku õõnsusesse. Ta elab kaasa võikale nõidade orgiale. Haripunktil veetakse sisse Kangar, väliselt vaga, kuid salalik mees, kes põrgu ähvarduse mõjul lubab kuradit aidata. Peanõid on Lâèplçsise kohalolekut märganud ja käsib Spîdalat kojulennul koos mehega Daugavasse heita. Sealt päästab ta veehaldjas Stabradze, kes annab Lâèplçsisele ohtude eest kaitseks imepeegli. Edasirännul Burtnieki suunas kohtab Lâèplçsis noormeest nimega Koknesis (puukandja) kellest saab ta hea sõber.
Kolmas lugu: Põlismetsas elavat Kangarit külastab tormisel ööl Spîdala. Koos sepitsevad nad vandenõu Lâèplçsise vastu. Nad ahvatlevad Kalapuisi-nimelist eesti hiidu, et see tuleks lätlaste külasid rüüstama ja võidaks Lâèplçsise. Samal ajal on laevaga tormisel merel saksa preester Diedrich. Liivlased päästavad reisijad ja Diedrich tuuakse Kangari juurde varjule. Diedrichist, Kangarist ja Spîdalast saavad vandenõulased. Kangar lubab Diedrichit tutvustada liivlaste vanemale Kaupole, kellest on oodata sakslastele liitlast.
Burtnieki lossis elades armub Lâèplçsis Burtnieki tütresse Laimdotasse. Äkki tuleb teade, et Kalapuis rüüstab Kangari ümbruse külasid. Lâèplçsis läheb temaga võitlema. Võitluses aga ütleb Kalapuis, et raudrüütlite ohu tõttu peaksid eestlased ja lätlased omavahel rahu tegema. Nii ka toimub. Selle auks tehakse rõõmupidu.
Öösel aga moondab Spîdala ennast Laimdota ema vaimuks ja meelitab tüdruku õue. Ta viiakse Kaupo lossi ning sealt sakslaste laevale. Kangar meelitab sinna ka Koknesise. Diedrichi võrku mässitud Kaupo lubab lahkelt sakslastel Riia linna rajada ja võtab vastu paavsti küllakutse. Laev lahkub, pardal Diedrich, Kaupo ning vangistatud Laimdota ja Koknesis. Kohale kihutab Lâèplçsis, kellele Kangar valetab, et Koknesis olevat ise soovinud Saksamaale sõita ja olevat salaja Laimdotat armastanud. Teade mõjub Lâèplçsisele raskelt, ehkki ta seda päris ei usu. Ta asub Laimdotat otsima.
Neljas lugu. Kaupo on Rooma hiilgusest väga mõjutatud ja lubab koju jõudes lasta ennast ja rahvast ristida. Samal ajal ehitavad sakslased Riia linna ja käivad maal ristiusku levitamas, tappes ja põletades. Rahvas taipab nüüd, kuidas neid on petetud. Saksamaal õnnestub Koknesisel päästa nunnakloostris hoitud Laimdota ja nad hakkavad otsima laeva kojusõiduks. Vahepeal on Lâèplçsis merel Laimdotat otsimas. Spîdala koos peanõiaga eksitavad laeva Põhjamerele. Lâèplçsis palub abi Põhjaneitsilt, kes meestele kätte juhatab uue meretee. Mitme seikluse järel jõuavad nad saare juurde, mis laeva jõuga enda külge tõmbab. Saarel on juba palju laevu, meeskonnad kivistunult pardal.
Viies lugu. Saarel elab vana nõid kolme pojaga. Lâèplçsisel õnnestub raskes heitluses võita kõik pojad ja surmata ka nõid. Sellega on hävitatud nõiduse kütked. Üht kahtlast õunapuud maha raiudes muutub see Spîdalaks, kes armu palub ja tunnistab, et nad Kangariga aitasid Laimdotat ja Koknesi Saksamaale viia. Spîdala põletab teda kuradiga sidunud lepingu ning kasutades nõia võlurauda, äratab laevade meeskonnad. Viimaste hulgas ka Laimdota ja Koknesis. Koknesis palub Spîdalat endale naiseks ja neli sõpra elavad mõnda aega saarel, kuid mure kodumaa pärast sunnib neid tagasi pöörduma. Laev jõuab õnnelikult tagasi Daugava suudmesse.
Kuues lugu. Jaanitulel arutavad rahva vanemad tumedat tulevikku seoses sakslaste tulekuga ja kutsuvad kõiki võitlusele. Lâèplçsis valitakse ühendatud maleva juhiks. Enne sõtta minekut toimuvad Burtnieki lossis suured pulmad, kus laulatatakse Lâèplçsis ja Laimdota ning Koknesis ja Spîdala. Noored ei saa kaua õnne nautida, sõjatee ootab. Lâèplçsise juhtimisel vallutatakse tagasi linnused, tehakse maatasa sakslaste asundused, vallutatakse isegi Kaupo linnus Turaida. Arvates, et maad enam midagi ei ähvarda, laseb Lâèplçsis sõjamehed koju minna. Piiskop Albert aga toob Saksamaalt abiväge, kaasas must rüütel, kes olevat võitmatu. Ühel õhtul ilmub Kangari juurde Diedrich, kellele Kangar reedab Lâèplçsise hiigeljõu saladuse: Lâèplçsis on sündinud emakarust ja tal on karukõrvad; kui kõrvad maha raiuda, kaob jõud.
Kaupo ja rüütlid tulevad Lâèplçsise juurde rahuläbirääkimiste ettekäändel. Kõrgel Daugava kaldal korraldatakse sõjamängud, kus must rüütel viimaks Lâèplçsise välja kutsub. Ägedas võitluses raiub rüütel maha mõlemad Lâèplçsise kõrvad. Vägilane haarab küll rüütli ja lükkab ta kaldalt alla jõkke, kuid kukkudes tõmbab see kaasa Lâèplçsise ja nad mõlemad hukkuvad. Seda nähes lõpetab lossis oma elu Laimdota. Teised läti sangarid langevad uues sõjas üksteise järel. Rahvas vajub orjusesse. Aga Lâèplçsist mäletab rahvas kaua. Vahel keskööl näevad paadimehed kõrgel kaldal kahte meest, kes võideldes sügavikku kukuvad, samal ajal kostab lossist kaeblik karjatus.
„Küllap silmapilk kord saabub,
mil ta verivaenlase
üksipäini alla tõukab,
sügavikku uputab —
siisap käes on õnneajad,
siisap rahvas vabaks saab!“
Nii lõpeb läti eepos samal toonil nagu eesti oma: „Aga ükskord algab aega…”