Blogi http://nagelhannes.blogspot.ca...
Alustuseks minu sügav kaastunne meie lõunanaabritele lätlastele, kellede pealinna tabas nädalavahetusel kohutav intsident!
Mind ajendab seda artiklit lätlastele kirjutama nende sündmuste käiku jälgides tekkinud teadmine, et seda õnnetust oleks saanud ju ometi vältida. Just see teebki sellest õnnetusest täiemõõtmelise tragöödia! Tänaseks on selgunud, et nii kokkuvarisenud kaupluse hoone kui ka kõrvale rajatav elumaja kuuluvad siiski Maxima omanikele. Siiani on Maxima Latvija esindajad väitnud nagu üks mees, et nad on kaupluses vaid rentnikud. Seega Maxima Latvija, miks te valetate lätlastele ja mida on teil veel varjata? Kas on midagi, mida ka eestlased peaksid teadma teie kauplusi külastades?
Läti katastroofimeditsiini keskuse juht Mārtiņš Šics on öelnud, et Riia Maxima kaupluse juhtkond peab kandma vastutust inimeste seadusevastase evakueerimata jätmise eest. Nõustun Šicsi välja öeldud karmi hinnanguga, sest antud õnnetuse puhul on tegemist sisuliselt massimõrvaga, mida kannustas takka rahaahnus. Teine ja kolmas oluline aspekt on hoone projekteerinud firma arvutusvead ja ebakvaliteetsed ehitusmaterjalid. Üha enam tundub, et hoone ehitanud firma on võtnud eeskuju Maxima reklaamist, mis kutsub inimesi üles vähem maksma ehk antud juhul ehitama odavamalt. Suure tõenäosusega optimeeriti säästmise huvides ka hoone konstruktsiooni projekteerimisest ehitusmaterjalideni.
Praeguseks on teada ka, et mitte mingisugust evakueerimist kaupluses ei toimunud. Veel enam on kummaline, et valesti projekteeritud hoone konstruktsioonidele juhiti juba varem töötajate endi poolt tähelepanu, ent neid ei võetud kuulda. Selle asemel paigaldati üleujutatud lao- ja riietusruumidesse talad, mis pidid hoonet toestama. Millegi pärast need hiljem eemaldati. Paralleelselt sellele asus kaubanduskeskus rajama ohtlikuks osutunud katusele lastemänguväljakut ning selle tarbeks kokku veetud ehitusmaterjalid paigutati katuse kõige nõrgema kandevõimega piirkonda, kus puudusid pea täielikult alustalad.
Ka Läti seadusandlusele vilistati kui hoones hakkas tööle signalisatsioon. Selle asemel, et tagada nii töötajate kui ka klientide turvalisus mõjutati Maxima töötajaid töökohtadele jääma, et kliente teenindada. Paljud tunnistusi andnud ja õnnetusest pääsenud töötajad on keeldunud hiljem kaamerate ees neist asjaoludest rääkima, sest kardavad tõenäoliselt Maxima juhtkonna repressioone vallandamise näol. See on aga otseselt kuritegelik kui firma üritab varjata kaupluses toimunut, mille tagajärjel on surma saanud üle 50 süütu inimese, kes ei osanud ette näha, et too päev võib neile viimaseks jääda.
Tasapisi hakkavad üliolulised detailid välja tulema. Maxima omanike süüle vihjab omamoodi ka fakt, et viimased tormasid kibekiirelt ohvritele raha jagama, et justkui ära hoida ebameeldivaid küsimusi. Kuulda ei olnud ka leedu miljonäride juttu sellest, et ehitusfirmad peaksid maksma. Suure tõenäosusega saame nüüd Lätis pealt näha ühte tüüpilist suurkatastroofi saatvat nähtust, kus peale õnnetust annavad tunnistusi ka õnnetuses viibinud. Ellujäänute tunnistused on siinkohal väga adekvaatsed argumendid, sest nende tunnistusi kinnitavad ka teised sündmuses ellujäänud. Loodetavasti leitakse üles ka turvakaamerate videosalvestised, mis omakorda peaksid tooma selgust kaupluses toimunule ja Maxima töötajate käitumisele ohutsoonis.
Kui asi jõuab aga kohtuni, näeme me ilmselt paraku seda, et paljud tunnistused ja tunnistajad on kadunud ning keegi nende ütlusi enam kuulda ei soovi. Kohus arutab vaid neid tunnistusi, mis välistavad konkreetse süüdlase avalikuks tuleku ning mis annavad õiguse pidada juhtunut õnnetuks juhuseks, sest Maxima jaeketil näib raha olevat kõigeks. Võib eeldada, et kogu see tragöödia ostetakse lõpuks üles force majoriks, kus keegi mitte millegi eest ei vastuta kui lätlastel ei õnnestu Maxima korrale kutsuda. Kas uurimise lõppedes oleme fakti ees, et toimus halbade asjaolude kokku langemine, mille tagajärjel jäid 54 inimesel elud lõpuni elamata?
Tahaks väga loota, et süüdlased saavad õiglase karistuse ja selline rahanäljas ettevõtlus likvideeritakse, sest inimelu peab olema püha kõikjal nii Eestis kui Lätis. Teadmata jääb ilmselt ka nende inimeste arv, keda selline sündmus võib elulõpuni painama ja piinama jääda. Kes hüvitab ja ravib aga nende inimeste pisarad ja kaotusvalu, kas Maxima?
Vähem tähtis ei ole ka inimväärsete töötingimuste kehtestamine, mis aitaksid selliseid õnnetusi juba eos vältida. Kas see ka töötab, seda näitab. Fakt on see, et Maxima töötajad saavad endiselt närust palka ja töötavad kehvades tingimustes nii Lätis kui Eestis ja peavad olema õnnelikud, sest Maxima lubab ka järgmiste õnnetuste korral katta nende tervise kulud ja lähedastele leinaraha. Kuniks selline ebanormaalsus kestab tuleb toetada sellise personalipoliitika ohvreid, mis paraku Baltimaades ei tunne Maxima näol piire.
