Seekordse laulupeo üks meeliülendavamaid ja mõtlemapanevamaid laule oli kahtlemata „Mis maa see on?“ (sõnad Peeter Volkonski, viis Siiri Sisask, seade Tõnu Kõrvits, dirigent Raul Talmar). Rahvas võttis selle võimsa ühendkoori esituses hetkega omaks ja laul kanti teist korda ette koos Siiri Sisaskiga.
See on suure eksistentsiaalse tähendusega teos (loodud algselt 1997. a.), mõtestades meie eluolu ja paika, kus ennast teostame. Mis maa see on, mis inimesed me oleme, milline on meie olemuse tuum? Mis on meid sellisteks muutnud? Kuidas on selle maa maastikud meie hingesügavusi kujundanud?
Laul kirjeldab nii inimlikkust kui ka ebainimlikkust, viidates rikkalikule laulupärandile. See on meie Eestist – inimestest, väärtushinnangutest, õiglustundest, loodusest, ajaloost, kultuurist. Rohked kujundid muudavad laulu ka silmadele nähtavaks, nii et müstiline eluvägi saab konkreetse vormi.
Tundub, et heliteos on Siiri Sisaski lummavast häälest välja kasvanud, otsekui oleks see kogu aeg olemas olnud, kuid nüüd tema hääle kaudu kuuldavaks saanud.
„Mis maa see on?“ esitab küsimusi. Vastuseid võime leida enda seest ja nende tundeskaala on väga lai, sisaldades mh. hämmeldust, kurbust, rõõmu, kahtlusi, lootusi. Üle kõige on ikkagi armastus oma maa vastu ja tahe seda paremaks muuta.
See muudab laulu hümnilikuks ja annab alust arvata, et ta leiab laulupeorepertuaaris püsiva koha.
