Sellest üritusest, head lugejad, ei saa te küll mingit asjalikku reportaazhi. Ei saa sellepärast, et asjalik reportaazh rikuks kogu meeleolu, hävitaks selle meelikütkestava atmosfääri, mis loodi pühapäeva, 25. veebruari pärastlõunal kella kolmest alates ja mille lõpp pole veel saabunud. Kui päris aus olla, siis võiks minu poolest saabumata jäädagi.

Jutt on muidugi ETV populaarsest telesaatest „Laulge kaasa“, mille Reet Linna lõpuks ometi taipas Torontosse tuua. Lõpuks ometi — see on ka ainus põgusa etteheitevarjundiga väljend, mis minu suust selle hapra ning samaaegselt energiliselt noorusliku tüdruku kohta langeb. Jah, ma tean, et vanaema seisusse jõudnud naisterahvast käsib hea toon daamiks nimetada, aga Reet tutvustas end meile toreda särtsaka tüdrukuna ja selleks ta jäägu. On olukordi, kus pieteet peab säravamate väärtuste ees taanduma.

Enne ürituse algust oli Eesti Maja suure saali ukse ees tunglemas ennenägematu rahvasumm. Kui uksed avati, täitus saal nagu võluvitsaga löödult. Kõik tahtsid staarid olla ja miks ka mitte, kui sellist võimalust pakutakse. Võttegrupi kaamerad olid korralikult positsioonidele seatud ja orkestrantide pillid madalal poodiumil mängumehi ootamas. Poodiumi taha, otse lava ette, olid paigutatud meeskoori astmed, kuhu võttegrupi juht keelitas osa publikut istuma. Sellega oli tal mõningaid raskusi, sest kummalisel kombel lõi siin äkki meie rahva põhjamaiselt loomupärane tagasihoidlikkus välja. Oleksin minagi soliidselt pingile jäänud, kuid paari noore tuttava peibutuse ja vana mehe edevuse kombinatsioon viis mu kõige ülemisele astmele — las kadedad sõbrad vahivad, kuidas istun kahe noore daami vahel ja üritan vapralt sama noor olla. Reporterimärkmik sai surutud tasku põhja ning sinna ta jäi. Astmed saime ühisel jõul ikka pikapeale täis, noorimaist oli abi.

Orkestrandid asusid kohtadele ja Reet tutvustas oma kaht tehnilist abijõudu, kelledest ühele allusid kaamerad, teisele publik (vabandust — staarid). Andis asjalikult märku, millal lehvitada ja millal aplausiga alata. Aplausi lõpetamine jäi meie endi otsustada ja kellelgi polnud sellega kiiret. Nägus laulik 47 lauluga anti koos pääsmega näpu vahele, Reet hüüdis laulunumbri ja proov läks lahti. Niipea kui korraldajad leidsid, et käib küll, algas võte. Ja nii iga uue lauluga. Mida lõpupoole, seda lühemaks läksid proovid. Neljarealine sissejuhatus Are Jaama viisil Reeda tekstiga sai kohapeal kähku selgeks õpitud.

Ühislaulude vahele oli pikitud sooloettekandeid ja lühiintervjuusid. Juttu aeti minu mäletamist mööda Laas Leivati, Lia Hessi, Kristiina Nieländeri, Tõnu Altosaare, Peeter Kopvillemi ja Toomas Treiga. Kui olen mõne nime unustanud, andestage — märkmikust taskupõhjas pole abi. Sooloettekannetega esinesid Peeter Kopvillem nii üksi kui mõlema tütre kaasabil, Avo Kittask ja Rosemarie Lindau. Viimaseid kahte saatis elektroonilisel klaveril Charles Kipper. Ühe laulu puhul kutsuti eeslauljaks Andres Raudsepp, muidu tegi seda Reet ja mõnel puhul orkestrant Indrek Kalda. Väsimatu Reet palju paigal ei püsinud, liikus oma mikrofoniga ringi, juhendas, laulis, lobises ja torkas aeg-ajalt mikrofoni kellegi teise suu ette.

Kogu kava kestis koos lühikese vaheajaga üle nelja tunni, mille vältel salvestati kaks saadet. Oli südantsoojendav konstateerida, et esindatud olid kõik vanusegrupid vanimaist noorimateni. Ja pika programmi lõppedes ei tahtnud keegi koju minna, vaid nõuti lisapala — iseendale. Ise lauldi, endale aplodeeriti. Lõpuks tulid külaliste soojad tänusõnad kingituste ja kallistuste saatel, tulid lilled, tuli lahkumine... Mina sain oma kallistuse kõige lõpuks ja poolsalaja. Ei ütle, kellelt, mitte ei ütle. Eks otsustage kirjutise tooni järgi. Mis seal salata, olen ostetav reporter...

Jah, reportaazhi põhitoon sai rohkem emotsionaalne kui asjalik, kuid seda tingis ürituse iseloom. Kavandatud hea meelelahutusena, mida see kodumaal kahtlemata ongi, kujunes siin sellest rahvuslik meeleavaldus. See oli nagu laulva revolutsiooni kordusetendus, viitsütikuga mürsk, milles patriotismi püssirohi jõuliselt plahvatas. Tuhat tänu süütenööri hoidnud kätepaarile!

Kainenedes ja nägusat lauluraamatut sirvides, mis meeldivaks mälestuseks kätte jäi, ei saa siiski supile pisut soola lisamata jätta. „Kungla rahva“ neljanda salmi puhas algriim oli eesti keeles au sees juba Kuhlbarsi ajal — tema mängis mättal, mäe peal, mitte ei laulnud, nagu lauluraamatus oli kirjas.

Märkmed: