Oleme hakanud harjuma 21. saj. nähtustega. Olles teineteisest kaugel, võtavad eestlaste kogukonnad nüüdsel ajal omavahel ühendust peamiselt elektrooniliselt – e-posti, võrgulehe ja Facebook’i kaudu. Sel puhul on värskendav kaasa elada sündmusele, kus isiklikud suhtlemishetked ja uued sõprussidemed on seotud meeleolurikka ning otseselt kuuldava ja lauldava eestikeelse muusikaga.

Sellisel moel võiks kirjeldada hästi korraldatud Lakewoodi Eesti Ühingu tuluõhtut, mis toimus laupäeval, 6. novembril. Olin sinna kutsutud esinema koos akordionist Lembit Nieländeriga. Kui külakosti toojaid Torontost, paluti meil anda õhtu eeskavale ka vastav nimi. Pärast pikemat pingutust, pakkusin ,,Sügiskulla laule”, ilma et me sügisest oleksime eriti laulnud. Eeskava nimetus peegeldas siiski Lembitu ja minu silme ette maantee kõrval tekkinud looduslikke pilte, mis muutusid aina värvilisemaks, kui hakkasime lähenema ,,lõunamaisele“ New Jerseyle. Kanada raagus puude asemel oli USAs tõepoolest näha veel kõikjal sügiskulda.

Saabusime mõned tunnid enne peo algust Lakewoodi Eesti Majja. Varaõhtune koosviibimine algas tegelikult juba kell viis. Peatselt alustasime esimeste ühislaulu helidega.

Lakewoodi Eesti Ühingu esimees Priit Parming oli osavalt integreerinud õhtu toimingud muusikalise eeskavaga, mida kandsime ette mitmes osas. Seltskondliku kogunemise ja rikkaliku õhtusöögi vahele oli paigutatud lühike ,,eelkava“. Otsustasin kõige enne kohaliku vaimuliku ees – ehkki veidi demonstratiivselt - vabandada, kuna just enne palvust olin kavatsenud rahvaga ühiselt hõisata küllaltki hoogsalt „Unustage tööd ja piinad, joogem õlut, joogem viina!“ Praost Thomas Vaga oskas aga ,,vabanduse“ pöörata lühijutluse kasuks. Palvusesse põimis ta äsja lauldud refrääni ,,Hõissa ja hõissassaa!“, mis võib vabalt sisendada rõõmu ja tänumeelt ning samas kajastada usklike poolt hõisatud ,,Halleluujat“. Nii soovitas vaimulik olla tänulik ilusa sügislooduse eest ning tunda rõõmu taas koos viibimisest ja Looja andide nautimisest! Hõissa ja halleluuja!

Hingasin kergendatult ja asusin järgneva kohustuse juurde. Pärast palvust ja õhtusööki algas eeskava ametlik esimene osa. Meenutasin lauludes lahkunud sõpru Jyri Korki (,,Kesksuvine aas“) ja René Uferit (,,Viikingid“). Viikingilaulu juurde olin juba palju aastaid tagasi palganud kanada televisiooni juures tegutseva muusiku, kelle lisatud vahemängud ja kontrapunktilised seaded olid sobivad Lembit Nieländeri sõrmedele. Teatasin publikule, et minu arvates on see mees oma akordionil kõige ilmekam viikingilaulu instrumentaal-interpreet. Sellega teenis Lembit tugeva aplausi enne, kui ta mängima hakkas. Publik oli ilmselt peohoos. Eeskava, nagu viikingilaulgi, lõppes kahelt poolelt kõlava ,,Ohoi!“ hõiskega.

Peoõhtu oluline osa oli suurannetajate austamine, mille viis läbi ühingu esimees. Ka sellel toimingul oli juures meeleolukas moment. Kohal viibivaile rahvuskomitee esimehele Marju Rink-Abelile ja Kalju Primale anti pidulikult üle suured spordisärgid, ehitud värvirikka Lakewoodi Eesti Maja pildiga. Eesti Maja oli käesoleval aastal kandnud suuri kulusid, mille leevendamiseks andsid suuri panuseid Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, kohalikud Vello ja Kalju Prima, Tony Männik, Spordiliit (Carl Skonberg, esimees) ja üks anonüümne annetaja.

Eeskava teine osa sisaldas veelgi ühislaule, kuid mitte just igapäevaseid, kusjuures sügiskulla värvi laululeht saabus külalisesinejatega Torontost. ,,Kui Eesti rannikul“ on mitmele armsaks saanud sõdurilaul, mille esialgsete sõnade autoriks on Kalju Popp Baltimore’ist. ,,Armastuslegend“ tuletas mõnelegi meelde Lakewoodi Eesti Maja ümber ammuseid suviseid peoõhtuid, kus mändide varjus kõlas Hille Ostrati meeldiv lauluhääl, küll Rootsist saabunud heliplaatidelt. Laul, milles osales suurem osa publikust, sai pühendatud võluvale lauljatarile.

Esitatud laulude koosseisus mainiksin veel ,,Ma siia jääks“, mille tähendusrikka eestikeelse teksti autor on helilooja Kustas Kikerpuu. Hispaanialik ,,Una paloma blanca” (tekst Heldur Karmo) on laul, millega oli otstarbekohane eeskava lõpetada ja mille antud juhul tegi aina jõulisemaks Lembitu orkestripärane saade.
Järgneva seltskondliku tantsu ajal oli Lembit, aka orkester, pidevas tegevuses, eelistades tangot, mida oskasin ise ka hinnata. Kuna ükski daam polnud mind tantsupõrandale kutsunud, pidasin vajalikuks demonstreerida parimaid tangosamme hoides kitarri mitmes strateegilises positsioonis. Tantsusammud põrandal muutusid kõikjal kindlamaks.

Kui me Lembituga polnud liighõivatud, hoiti meid mõlemaid pidevas vestluses. Jutuajamine endise LEÜ ja Spordiliidu esimehe Heino Maasikaga viis jutu sporditreeneri ja tuntud orkestrijuhi Harry Liivi juurde. Heino oli oma sõbrale esimesed trummid ostnud. Samuti oli New Yorgi Eesti Meeskoori kauaaegse raudvara Uno Tapsiga hea meenutada vanu häid meeskoori laulupäevi. Lühike mõttevahetus endise ÜEKN-i esimehe Lembit Saviga eeldas võimalikku koostööd veelgi mõnes tulevases pagulasajaloo kirjapanekus. Ajalehe veergudel pole ruumi nimetada kõiki haruldasi rahvuskaaslasi, kaasaarvatud köögi juures tublid perenaised, kellega sai jagatud mõtteid ja mõisteid.

Ei puudunud inimlikke hetki – ühiselt lauldi ,,Ta elagu!“ – sünnipäevalastele piduliste hulgas, Herta Talvetile ja Taso Pillerile.

Võiks siiski öelda, et kõige südamlikum moment mulle oli seoses esimese pilguga Lakewoodi Eesti Maja saali. Õhtu tehniline jõud Indrek Ojamaa, kes peamiselt hoolitses helivõimenduse eest, oli suurlava ette põrandale ehitanud väikese heleda lava. See siis Lembitu ja minu eeskava jaoks! Pöörasin pea, et peita oma läikima hakanud põske. Selliseid oli mul Toronto Eesti Maja saalides eeskavade otstarbeks ammu-ammu, enne kui need lammutati. Olin sellistest platvormidest vahepeal kaua unistanud.

Lahkusime Lembituga tänumeeles järgmisel hommikul. Tundsime, et meile oli tõepoolest lugupidamist ja südamelahkust avaldatud. Suur aitäh, Lakewood! Hõissa ja halleluuja!

Eestlased Kanadas

TRENDING