Hiljuti oli ka Kanada pealinna elanikel võimalus vaadata James Tusty and Maureen Castle Tusty Eesti taasiseseisvumisest kõnelevat filmi „Laulev revolutsioon“. Ajakirjanik ja filmikriitik Katherine Monk käsitles 11. juuli ajalehes Ottawa Citizen selle linateose tausta, saamislugu ja sisu. Refereerime artiklit tõlkena allpool.
Autor mainib sissejuhatuses, et Eesti kasutas oma vabadusvõitluses N. Liidu vastu laulu, mitte relvi. Ka paljud populaarsed 1980-ndate keskel kirjutatud laulud olid suunatud poliitiliste muutuste saavutamisele, kuid vajusid peatselt ajalukku. Eesti Laulva Revolutsiooni aegsed laulud aga tõestavad, et isegi korduvalt esitatud muusika ei kaota oma sära ega emotsionaalset potentsiaali, kui see on loodud suunitlusega ühendada inimesi teatud kindla eesmärgi saavutamise nimel.
Monk märgib, et dokumentalistidest Tusty’d viivad vaataja kiirele reisile Balti ajalukku, ning annab sellest lehes omakorda lühiülevaate, peatudes esmalt 1939.a. Molotov-Ribbentrop paktil, N. Liidu okupatsioonil ja sellega kaasnenud traagilistel sündmustel.
Ehkki eestlasi sunniti pikkadeks aastateks vaikima, jäid nad truuks laulule, millest kujunes peatselt Eesti identiteedi sümbol. Ajal, mil Mihhail Gorbatshovist sai Kremli peremees, muutus laul vastupanu osutamise vahendiks, kontserdiseeriatest kujunesid aga rahulikud meeleavaldused, kirjutab Monk.
Ajal, mil teistes riikides toimusid vabaduse nimel vägivaldsed väljaastumised, püsis Eestis rahu ja kõlas laul. Seda sõnumit on filmitegijad suutnud ka kuulajale-vaatajale edastada.
Edasi selgitab Katherine Monk Laulva Revolutsiooni aegsete poliitiliste sündmuste kulgu, peatudes venestamisel ja venelaste sisserändega seotud probleemidel. Ta nendib, et venelaste meeleavaldused oma õiguste nõudmisel polnud paraku mitte nii rahumeelsed kui eestlaste omad, viidates valitsuse hoone ründamisele Toompeal.
Ta väljendab imetlust selle üle, kuidas suudeti eestlasi vaid minutite jooksul kohale mobiliseerida, kes võtsid venelased oma „ringkaitsesse“. Venelased sattusid paanikasse, kartes halvimat, ja ometi lasti neil vabalt minna.
Monk on veendunud, et selles vahejuhtumis näidati üles armastust, mitte viha. Filmis on teisigi samalaadseid momente, kus eestlased valisid vägivalla asemel laulu.
Just see muudab „Laulva Revolutsiooni“ filmi kardinaalselt erinevaks kõigist teistest ajaloolistest filmidest, leiab Katherine Monk.
Laulu, mitte püsside abil
Arvamus
TRENDING
