Long Islandi eestlaskonnal on olnud pikki aastaid traditsiooniks oma sügispeole kokku kutsuda nii Pikasaare rahvast kui ka sõpru kaugemalt — New Yorgi linnast, New Jersey’st või Connecticutist. Juba pool sajandit on kohalikud eestlased korraldanud sügispidusid sadadele külalistele. Rohkem kui paarkümmend aastat tagasi algasid Saarlaste Peod ehk tuluõhtud, mis kümmekond aastat hiljem võtsid maakondliku ilme ja sellega ka vastava nime, mistõttu kaunistavad peosaali seinu nüüdsel ajal uhked maakondade kaardid.
Oktoobrikuu viimane laupäevaõhtu tõi seekord kokku kolmveerandsada inimhinge XVIII Maakondade Peole, mis toimus Long Islandi Eesti Majas (kutsutud ka Eesti Kodu). Juba aasta ette oli kohale tellitud trubaduur Kanadast Andres Raudsepp. Temaga liitus laululaval tõusev täht Kristi Roosmaa Pärnust, kes õpib muusikalide ja draamakunsti akadeemias New Yorgi linnas (The American Musical and Dramatic Academy), sobiva asukohaga Broadway tänava nurgal.
Pidu võttis ilmet juba kokteilitunnil, mil seltskondlik jutusumin põimus meloodiliselt lauljate tehnilise ettevalmistusega. Järgnev einelaud rikastas peotuju, mille miljöösse end poetas julgelt sisse sammuv Andres Raudsepp laulusalmiga „Kitarre käes ja mantel üle õla”. Astudes lavale, ühines ta kohe meeleoluga. Oli ilmne, et Laulu-Andres Kanadast oli endale koduseks teinud ka osa kodumaa levilaulude repertuaarist. Ei jäänud vajaka viisike lahkunud sõbra, luuletaja Jyri Korgi laulusõnade varasalvest.
Kristi Roosmaa esitas järgnevalt erksa ja mitmepalgelise kalliskividest koosneva programmi. Lauljatar alustas Raimond Valgre pärliga „Muinaslugu muusikas” ning järgnevalt rahvaluuleliku rubiiniga „Kui mina alles noor veel olin”. Eriti kaasahaarav oli „Ööbik sel ööl” – Heldur Karmo sõnad laulule „A Nightingale Sang in Berkeley Square”.
Tuleks mainida – kuna Kristi klaverisaatjad olid tol õhtul ametis, sai saatjaks Andres Raudsepp ise oma mõne päeva eest Kentucky’st saabunud helirikkal kitarril, mis antud hetkel pakkus ka vajalikku intiimsust. Pilli kõla oli eriti kandlelik, kui lauljatar esitas „Meil aiaäärne tänavas”. „Edelweiss” kutsus Kristile kaasa Andrese tagasihoidliku vokaalsaate. Kava lõpupalaks osutus Ülo Vinteri hoogne „Majakene mere ääres” (tekst Enn Vetemaa).
Vaheajal läks käiku loterii, mille läbiviijaiks olid Karl Wichman ja Erik Puskar. Järgnesid taas Andres Raudsepa ettekanded, mille sobivaks osaks sai esineja ja peorahva vaheline maakondlik lauluvõistlus. Mängureeglid olid imelihtsad: lauldi ette salmike, mille järgi püüdis publik arvata, millise maakonnaga on tegemist. Võitjaks osutus peorahvas, lüües Andrest 7:2. Seejärel püüdis kaotaja veel punkti võita mõne maakonnalaulu abil, mis aga langes mängust välja, kuna pala oli pärit Prantsusmaalt, Normandia maakonnast.
Viimaks leidis mees Kanadast, olles laval nautinud nägusa noorema põlve lauljatari seltskonda, et kohane oleks esineda ka oma abikaasaga, kes on pärit Long Islandilt.
Nii lõppeski õhtune eeskava Marga ja Andrese elava kevadise kreeka kosjalauluga.
Pikasaare rahva tihe koostöö oli südantsoojendav. Long Islandi Eesti Kodu Majandava Komitee co-esimehed Sven Roosild ja Valdur Pratka jagasid kohustusi, esimene asjaliku elegantsusega ning teine praktiliste küsimuste juures, kaasa arvatud helitehnika ja tantsumuusika valik. Peaperenaisel Virma Klattenbergil olid abiks hoolsad daamid, kusjuures köögis tegutsesid tublilt Helga ja Gary Lindemann. Teiste hulgas mängisid vastutusrikast rolli Asta Salumäe ja Evi Wichman. Mitmel moel oli abiks Eena-Mai Franz.
Oluline oleks nimetada tudeng Kristi Roosmaa praegust rolli New Yorgi piirkonnas, kuhu ta saabus vaid kaheksa kuud tagasi, ent on vastu tulnud mitmele palvele esineda kirikutes ja mujal. Kristi repertuaar on lai ja avar, kuna ta on lapsest saadik esinenud mitmes muusikalavastuses kodumaal, eriti Pärnus. Praegused õpingud, mis haaravad muusikalide lavakunsti, aina avardavad noore esineja näitlemis-, tantsu- ja loomulikult lauluoskust.
Long Islandi organiseeritud eestlaskond, vaatamata tihti väidetud hääbumiskartusele, demonstreeris selle äsjase Maakondade Peoga uut elujõudu ja kokkukuuluvustunnet. Nii lauludele kaasalöömishoos kui koostöövaimus särab Pikasaarel tee veel tuleviku suunas.
Mp (Maakondlik poeg)
