.Ei nurise, kurda ega irise. Vaid tunnen kurbust tänapäevases erikolukorras. Viimati kui sai teistega koos laulda oli mullu, lõikuskuu viimasel päeval. Sedagi kahjuks virtuaalselt kuid ülemaailmselt, Austraalia segakoori Kooskõlas eestvedamisel. Soomest Sydneyni, sealses Eesti Majas juhendati ja õpetati uusi laule. Nende noor ja energiline dirigent Naomi Cooper viis koori viimasele, juubelilaulupeole, ning vähemalt ühele torontolasele oli ergutavaks ja innustavaks eeskujuks. Tore oli, loodaks, et saaks jälle nii. Virtuaalsest Austraalia eestlaste rahvatantsurühma „Virmalised” hiljuti korraldatud õppetunnist aga ei võtnud osa. Selleks puudub paindlikus. Isegi oma kodus, mitte teiste näha.
Koorilaul on hingele, vaimule tervislik. Eestlased õigustatult nimetavad ennast laulurahvaks. Pole ju ülendavamat elamust, kui näiteks ühendkooris, Esto päevadel või laulupeol kodumaal õlg-õla kõrval helisevalt esitada tundeid. Kuna laule luuakse just selleks, et emotsioone üle kanda, nii lauljale kui kuulajale.
Oli aeg, uskumatu küll, kui laulsin neljas kooris. Neli lauluharjutust nädalas, kolm õhtuti (Meeskoor, Estonia ja Cantate Domino), kõige suurema väljakutsega aga laupäevahommikune Musica Divina harjutus. Küll tunneme Lembit Avessonist puudust. Miskitõttu on just usklik, religioosne laul südamelähendane. Avesson oskas neid raskeid, aga südamele lihtsaid laule õpetada ja dirigeerida.
Kujunes siiski nii välja, et kiirenev elutempo enam ei lubanud õhtuseid kooriharjutusi (lisaks ka muidugi seda, et tuli ka kontsertitel osaleda). Olin vahepeal oma kodukoguduse, Vana-Andrese koori astunud, laulnud Asta Ballstadti ja Eerik Purje juhendamisel paljutki õppides. Nüüd aga ülihea ja andekas koorijuht Heli Tenno (küll oskasid ta vanemad talle õige nime anda!) oskab Roman Toi sõnadega - meeskoori omal ajal lauluvendi lohutades raskemat laulu õppides, - üht lauljat „nöökida”.
Seda selle tõttu, et kunagi ei teadnud harjutusele jõudes kuhu istuda. Kas tenorite või basside kõrva. Koor on väike aga kvaliteetne, kuid nagu ka mujalgi meie kogukonnas, on demograafiline realiteet selline, et vananemine, ka häältepaelte vananemine, annavad tunda. Ka tervis võib kiusata rohkem kui sooviks. Nii et need, suhteliselt nooremad kui koori tuumik, kel veel ikka pisut hääleulatust heliredelitel, peavad selleks valmis olema. Kuid, heldene aeg, mina küll kellegi Ivan Rebroff ei ole. Ampluaa ja amplituud ulatus temal nelja ja pooleni. (Meeskooris sai igas neljas häälerühmas lauldud, sama loodetavuse tõttu, peamiselt rohkem koori esimehe palvel, või armastatud kadunud dirigendi Charles Kipperi soovil kui oma tahtel.)
Laulmine teistega, samas siseruumis kirikus on aga üle aasta olnud möödanikus. Ning küll tunneb sellest puudust. Üksi, enesele, pole ju sama. Vahel küll heliseb ainult kõrvade vahel päheõpitu. Olid meeskooris ajad, kui noodist ei lauldud. Kuid mugavamaks minnes, samuti vananedes, kadus see komme. Alul spikrid, siis noodid.
Ühises mullis olevatele aga pahatihti Pavarotti aariad (jah, ka ooperite kuulsamad katkendid pääsevad katku ajal huultele) alati ei istu. Üks küsib tihti, vana kohalikku nalja rakendades, et kas sa oskad laulda
Far Away? Peab olema tõesti hea ja kauni häälega, et olla solist – ja koorilaulus on ju alati teiste saatetoetus. On tõik, et hea koor, nagu kõikides, milledes olen laulnud juba 70-date keskpaigast, sulab ühiseks. Häälte tasakaal ju sooviks, soliste pole tarvis. See on kinnituseks, solistid sobivad ainult vaid siis, kui neile on osa kirjutatud.
Tuleb aga kirjutada elu piinlikumast koorikontsertist. Estonia koori algaastatel, vist 1982 (?) Roman Toi taktikeppi jälgides Toronto Ülikooli Edward Johnsoni nimelises hoones akustiliselt üliheas Walter Hallis. Laulu nimi on ajalugu, meelega, peast pühkinud, aga oli midagi rähnist. Mehed alguses tegid tok, tok häälitsusi, enne kui segakoori kaunimad lauluga ühinesid. Üks bass oskas valel ajal noka avada. Küll punastamine reetis eksija publikule, kui muidu laulu kuulates seda ei märgatud. Valenoodi laulmine on üks asi, juhtub vist kõigile. Lauluvennad tavaliselt korvavad vea, ja ei saa tingimata tähelepanu ohvriks. Seekord aga küll. Sellest ajast peale on palju terasemalt jälgitud maestro/maestra käsi ja taktikeppi.
Praegused ajad on sellised, et ei tea, kuna saab jälle kooriharjutusele minna. Tagaõues nagu naabreid kiusata ei taha. Ja vaikselt ja vagalt pole samuti nagu õige. Küll sai sügiselõpu poole, enne lukkupanekut, meeskoorist lauluvenna ja hea sõbraga duetti lauldud kohaliku kohviku tagarõdul, möödujate üllatuseks, ehk isegi meelehärmiks. Peast, muidugi. Ning sedagi vaid pooleks minutiks, teiste huvides.
Ei tea, kas Põhja-Ameerika Lauljate Liit on kaalunud Austraalia eestlaste eeskujul virtuaalset ühislaulmist korraldada. Vabariigi aastapäeva aktus, jumalateenistused, loengud ju on edukalt olnud arvuti-ilmas, rohke osavõtuga. Laulmise järgi kibelevana esitaks üleskutse midagi selles suunas ette võtta. (Kodus ei saa siis keegi hurjutada – koorilaul, ikkagi!) Vaimse tervise huvides. Ning ka isolatsioonimõjusid vähendamaks. TEMi motot siin ära tuues - „Alati Sinule kodumaa, kõlagu vabade meeste laul”.
TÕNU NAELAPEA
