Nii mõnelgi interpreteerival helikunstnikul on kombeks teha enne suuremat esinemist väiksem etteaste intiimsemas õhkkonnas ja arvuliselt piiratud publikule. Selline toiming valmistab interpreedi ette „päris üritusele” mitte üksnes muusikaliselt, vaid ka hingeliselt. Paraku on vahel juhtunud, et eelesinemine on paremini õnnestunud järgnevast tõelisest etteastest.

Kas see väide peab paika ka laupäeval, 29. mail George Weston Recital Hall’is toimunud Toronto ja ümbruskonna kooride kontserdi kohta, mida võiksime samuti pidada päris, s.o. Eestis toimuva laulupeo eelesinemiseks? Lauldi ju püüdlikkusega, hästi ja vaimustusega. Kas suudab Tallinna laulupidu sellele veel midagi lisada peale arvulise paisumise?

Laupäevane kontsert algas pidulike fanfaarihelidega trompetikvartetilt koosseisus: Roland Campell, Nick Kazakoff, Miikael Tenno ja Jonathan Wilbiks. Nägime ja kuulsime nii optilist kui ka akustilist ennetavat sära, mis kandus üle avalaulu, laulupidude raudvarasse kuuluvasse Mihkel Lüdigu laulu „Koit”. Viimast pean kontserdi üheks õnnestunumaks numbriks. Ettekandel oli sugestiivset mõju, arvukas publik asetati otsekohe laulupidude sfääri. Järgnenud Põhja-Ameerika Lauljate Liidu Heikki Paara lühike tervitus aina süvendas seda tunnet.

Kuid määrav sõna jäi lauljatele. Üksteise järel esitasid koorid Urmas Sisaski „Sanctuse”, Aleksander Läte „Laulu rõõmule”, Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“ ja Miina Härma „Tuljaku”. Lauljaid toetas Armas Maiste meisterlik klaverisaade. Nimetatud autoreist on kaks — Sisask ja Sarapik (1949-1994) — eesti kaasaegsed heliloojad. Nemadki sobisid kenasti kontserdi üldraamistikku. Puudus ehmatav radikalism, pealegi on „Sanctus” sagedase esitamise tõttu kooridele üsna koduseks muutunud, ja küllap vist ka kuulajaskonnale. Sama tuttavlikkus sai kooridele ettekandes ka pisut saatuslikuks. Tähelepanelik kuulaja märkas mõningast helistiku vajumist.

Kava esimese poole teine osa oli usaldatud Toronto Eesti Koolikoorile. Reet Lindau-Voksepa juhatusel ja Aino Uusi klaverisaatega tõi koor kuuldavale rea eesti helimeistrite — Miina Härma, Cyrillius Kreegi ja Uno Naissoo ning kahe USA helilooja — R.Rogersi ja B. Chilcott’e — laule. Seejuures oli rõhk asetatud kergemale-lõbusamale. Ei puudunud ka rahvalaulu leelotavad ja dzhässi rütmilised sugemed. Noortelt lauljatelt nõuti lisapala, publikule avaldas ilmselt mõju rahvariietes esinenud koor, kus oli lauljaid mudilastest kuni teismelisteni.

Reedal oli hulk tööd teha, aga vähemaga ei pääsenud ka täiskasvanuid juhatanud Charles Kipper, Asta Ballstadt ja Margit Viia-Maiste. Tuleb möönda, et dirigentide löök oli selge, haarav, sealjuures mitte ülepakutud, ja tõlgitsuslikult laitmatu.

Programmi teise poole algul astusid kuulajate ette segakoor, siis meeskoor ja lõpuks ühendkoor. Lisaks ülalnimetatud dirigentidele juhatas ka Rosemarie Lindau. Nagu kavas kirjas, nii ka esitati — segakooridelt kõlasid „Laulik” (M. Saar), „Rukkivihud rehe all“ ( P. Sarapik) ja „Kui käes on jaanipäev“ (U. Naissoo); meeskooridelt — „Eesti meestele” (R. Ritsing), „Mind kutsuti pulma” (G. Ernesaks, solist bariton Enn Kiilaspea ja saksofonil Enn Kuuskne), „Eesti muld ja eesti süda” (V. Kapp), ja lõpuks ühendkooridelt „Mu isamaa on minu arm” (G. Ernesaks); katkend Rein Rannapi helitööst „Ilus maa” (klaveril Armas Maiste) ja R. Kulli populaarne „Kodumaa”. Viimasele laulule tiivustasid dirigendid ka publikut kaasa laulma. Suure õhinaga lauldigi koos „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt”.

Üldiselt oli kava teine pool esimesest nõudlikum. Selletõttu võis ka märgata kohatist vajakajäämist viimasest lihvist. Õnneks ei esinenud seda aga Rannapi ulatuslikumas helitöös, mille ma asetaksin kontserdi kompositsioonilisse ja esituslikku tippu. Laul algas üsna pretensioonitult, ent pakkus arenemisel publikule päris köitvaid modulatsioone ja muid huvitavaid muusikalisi keerdkäike. A. Maistele oli klaveri taga abiks ta kaasa Margit, kelle sõrmede all helisesid mänguriista ülemised registrid. Hästi tehtud — dirigent, koorid ja saatjad!

Teine pool oli ka mitmekesisem. Oli kuulda naishäälte heledaid huikeid, mida forsseerisid koolilapsed ja „põhja põristamisega” tulid hästi toime treenitud meeslauljad. Laulupeo ülendavat meeleolu tõstis omakorda „Mu isamaa on minu arm” hingestatud esitus. Lauljad olid ilmselt teadlikud, et just see kinnitav kreedo hoidis üleval eestlust pimedail okupatsioonipäevil!

Laulupidu ei ole üksnes muusikaline suursündmus, vaid ka kustumatu patriotismi ja üksmeele sümbol. Kõiki neid funktsioone täitis laupäevane kontsert. Nii oli siis ka täiesti loomulik publiku kiitev aplaus ning lilled dirigentidele ja solistidele.

Soovime edu ja õnne juhtidele ning ligi pooltele lauljatele, kes peatselt siirduvad laulupeole Eestisse. Siis saab ka selgeks, kas „päris asi” ületas eelmängu.

Märkmed: