Laulupidude väikevend edela-Ontarios sai teoks tänu suurematele: üks neist Lääneranniku Eesti Päevadel, mis omakorda tõukeks tuleva suviseks üldlaulupeoks Tallinnas.
Seedrioru VII Laulupäev lõi meeleoluka vundamendi kohalike ja kaugelt tulnud lauljate vahel - 48 kohaletulnud lauljat Euroopa Eestlaste Koorist (kus hingekirjas 160 lauljat) ja 5 pühendunud lauljat USAst. Kokku oli lauljaid ligemale 200. Aga algame algusest...
Päev algas palavalt äkk-vihmavalangutega, mis õnneks tajusid, et nende paras lahkumishetk on enne laulupäevaliste rongkäiku. Ka kõrvetav lauspäike ei kimbutanud rahvarõivastatud esinejaid ega õrnu pealtvaatajaid üleliia. Varju eest olid korraldajad eriti tublilt hoolt kandnud: igal kooril oli rongkäigu kogunemispiirkonnas omanimeline telk-katusega varjualune, mis asjaosalistele väga hubane ja meeltmööda oli, kontserdipublik istus mugavatel toolidel telkkatuste varjus ning lauljad ise olid lausa laulukaare kaitsvas embuses. Nagu esimeste laulupäevade lavad olid ainulaadsed puidust omaloomingud, olevat ainult üks firma Põhja- Ameerikas, kes antud moodsat laulukaare-sarnast varjualust toodab. Selle olemasolu oli väga mõjuv nii silmale kui kõrvale.
Enne laulupäeva kontserti oli hulganisti teisi tegevusi, k.a. võrkpalliturniir, mille korraldas Robert Kimsto ja mille võitis võistkond "Pirukad" koosseisus: Sven Wichman, Taimo Ilves, Markus ja Paul Eichenbaum ning loterii peamajas, mille korraldajateks Tiiu ja Liisa Newell. Keskpäeval avati vabaõhuturg, kus omakorda telkkatuste all kaubeldi ja ning mitmed organisatsioonid jagasid kasulikku ja huvitavat informatsiooni. Lastele mõeldes oli Suviharjale tellitud naljahambast mustkunstnik Chris Westfall, kellel õnnestus väikestele imponeerida. Kui Seedrioru teravad rohulibled esineja poolt õhupallidest meisterdatud loomi julmalt purustasid, tegi lahke trikimees lastele kohe asendusjänkusid. Vastutasuks õppis ta kus ja mis Eesti on. Naisekandmisvõistlusest, mille korraldajaks oli Leila Puust, võeti tänavu tavalisest veidi tagasihoidlikumalt osa. Kolmest osavõtnud paarist võitsid tandem Chad Ives ja Robyn Bennet.
Kell neli algas rongkäik lauluväljakule. Rõõmsad koorid marssisid laulu ja hüüete saatel orgu, igal ees koori lipu- ja nimesildi kandja. Nii nad tulid: Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoor (koorijuht Norman Reintamm), Baltimore-Washingtoni Eesti Segakoor (Mati Tammaru), lauljad Detroit Michiganist, Estonia Koor (Ingrid Silm), Noortekoor (Heli Tenno), Euroopa Eestlaste Koor (Kalev Lindal), T.E.A.S. Ööbik (Rosemarie Lindau) ja Toronto Eesti Meeskoor (Charles Kipper). Üksikuid lauljaid esines ka Jaaniku regilaulu ansamblist, Toronto Peetri kiriku naisansamblist Helin, Toronto Eesti Baptisti Koguduse Noortekoorist ja Toronto Eesti Koolide Koorist.
Teadustaja oli Tõnu Tõsine ning eesti lipu heiskasid kohalikud skaudid Toomas ja Rein Tiisler. Avasõnana luges Jüri Kimsto president T. H. Ilvese tervituse ning Kanada hümni järgselt pidas palvuse õpetaja Mart Salumäe, kes sai vist oma ametis elu suurima aplausi veel enne, kui ta jõudiski midagi öelda. Võidutule süütasid aupeakonsul Laas Leivat ja VII Eesti Laulupäeva Kana-das üldjuht Norman Reintamm EV reservohvitseri Markus Alliksaare kantud tõrvikust. Leila Puust deklameeris M. Underi "Mälestus ja tõotus" ning pärjad ja lilled astetati vabaduse eest langenute mälestuseks. Lilli ja lippu kandsid Häli ja Sten Puust; pärgi Markus Alliksaar ja Eesti Võitlejate Ühingu esindajad Endel Lindaja ja Heino Sepp. Võidu- ja laulupäeva tule juures laulis T. E. Meeskoor koos külalislauljatega "Langenud kangelastele" (J. Aavik) ja "Pea vastu" (R. Toi).
Laulupäeva avatervituse ütles üldjuht Norman Reintamm ja siis algas kontsert Mihkel Lüdigi heliloominguga "Koit" Margit Viia-Maiste dirigeerimisel. Esimesena astusid üles segakoorid lauludega "Laulu mõju" (R. Toi, juhatas N. Reintamm), järgnesid R. Eespere "Ärkamise aeg" (H. Tenno), F. Saebelmanni "Kaunimad laulud" (I. Silm), G. Ernesaksa "Helin" (N. Reintamm), T. Kõrvitsa "Puudutus" (K. Lindal) ja R. Kulli "Kodumaa" (I. Silm). Noortekoor esitas P. Kopvillemi "Eesti, mu isamaa" (H. Tenno). Euroopa Eestlaste Koor Kalev Lindali juhatusel pakkus traditsioonilisele laulupeo kavale väikest vaheldust oma repertuaariga: V. Ojakääru "Oma laulu ei leia ma üles", saami laul "Ela hästi, mu kodumaa", P. Pajusaare "Võromaa laul", J. Tätte "Sõprade laul" ja A.L. Webberi "Amigos Para Siempre", mis on sobivate eestikeelsete sõnadega kohandatud samaaegselt koori hüvastijätulauluks. Saadet mängis Jack McFadden Trio, k.a. popurrii Raimond Valgre lugusid kuni ühendkoorid täitsid lava taas.
Ühendkoorid laulsid A. Mattiiseni "Sind surmani" (J. Medri), G. Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" (K. Lindal), Ü. Vinteri "Laul Põhjamaast" (C. Kipper), P. Sarapiku "Ta lendab mesipuu poole" (H. Tenno), M. Härma "Tuljak" (N. Reintamm) ja K. Türnpu "Lahkumise laul" (I. Silm). Tuljaku ajal tantsis kaasa TERR Kungla. Lõppsõna ütles Seedrioru juhatuse esimees Erik Hess. Kontserdile järgnes laulukaare all ja ees veel pikk rõõmustamine ja pildistamine (seedri- ja tammeokstega) pärjatud koorijuhtidega. Publiku seas oli ka laulupäeva aupatroon ja esimeste laulupäevade üldjuht Roman Toi oma pojaga, keda golfiautoga auringile viidi.
Õhtul jätkus meelelahutusprogramm Kungla rahvatantsijate etteastega traditsioonilisel teatriplatsil, kuhu olid toodud mugavad seljatoega toolid. Õed Liivi, Helmi ja Merike Hess laulsid, end ise saates. Peeter Nieländer oli tubli teadustaja mõlemale grupile ja päikseloojangune etenduse aeg oli väga meeleolukas. Pealtvaatajate hilisemad kommentaarid: "Võrratu!"
Õhtuhämaruses saadeti Seedrioru ausamba juurest teele traditsiooniline Mõttesild kodumaale ning Elin Marley ja Peeter Nieländer asetasid lilled samba jalamile.
Laul ja tants jätkus ülal mäe peal telkimisplatsi ääres jaanitule ümber, mille korraldaja oli Lembit Nieländer. Laulujuhid olid Toomas Heinar, Lia Hess, Allan Liik, Andres Tamm ja sõbrad. Entusiastlikke sõpru oli tänavu palju; kuuldavasti lisasid just Euroopa Eestlaste Koori liikmed palju hoogu oma laulu- ja tantsulembusega nii lõkke ääres kui varavalgeni peamaja saalis, kus tantsuks mängis "The Big Chill".
Kohalolnud rahvas räägib kiitvalt siiamaani, kui esinduslik tänavune laulupäev oli ja kui võrratult ilus õhtu suviharjast kujunes. "Laulukaar tiivustas; see oli nii eriline," rääkis üks St. Catharines'ist pärit jaanipäeva pühitseja. "Oli võimas eesti tunne, mida pole ammu tundnud," kirjeldas oma kogemust teine noor kaasmaalane, samas lisades soovituse, et rohkem eesti muusikat võiks tulevikus mängida (lasta) ka Seedrioru mäel. Neiu arvates võiks see tekitada lõbusalt kaasakiskuva külasimmani meeleolu. Endine London, Ont. meesterahvas arvas, et kuigi rahvast paistis olevat rohkem kui paaril viimasel aastal, väärinuks kogu "show kahtlemata veel suuremat vaatajaskonda. Baltimorest kohale sõitnud noor laulja Liina kirjutas koju jõudes, et "oli täiesti väärt sõita 1,000+ miili nädalvahetuseks!"
Igati vahva suviharja ja laulupäeva lõpetuseks veel paar arvamust. Ingrid Silm: "Estonia kooril oli rõõm Seedrioru laulupäevast osa võtta. On alati tore oma sõpruskooridega musitseerida, eriti nii suurejooneliselt. Oli ka tore uuesti kokku puutuda Euroopa Eestlaste Kooriga, kes võtsid vaevaks nii kaugelt kohale sõita.
Mulle, lauldes tulevase üldlaulupeo motolaulu T. Kõrvitsa "Puudutus" esimest korda ühendkoorina nii vägeva laulukaare all, oli üks eriline moment, mis andis kõigile seda võluvat laulupeo ühistunnet. Suur tänu ja kiitus kõigile Laulupäeva korraldajatele suurepärase töö eest."
Kati: "Mina sain nii paljude sõpradega kokku, keda polnud näinud üle pika aja. Seega tehti minu suhtes kommentaari, et - küll sa tunned palju inimesi - jah seda küll!!! Kokkuvõttes oli see pealtvaatajale hästi korraldatud ning laulupeo atmosfäär andis hea eelkäija tunde järgmise aasta pidustustele Eestis. Samuti olid rahvatantsud ja trio lauljad nii kenad ja lahe ettekanne päikeseloojangu ajal. Peeter Nieländer oli tubli teadustaja mõlemale grupile.
Mu tuttav Eestist mainis nii palju, et tema suumusklid olid peaaegu krampis kõige selle naeratamise ja hea tuju-meeleolu tõttu, mida pakkus Suvihari. See oli tema esimene külaskäik Seedriorule ja talle meeldis kõik.
Naeratan praegugi, meelde tuletades möödaläinud Suviharja!"
Riina Kindlam
