Euroopa Eestlaste Koor Annabergis. Foto: Maarika Remmert
Eestit esindasid Tallinnast Riina Roose, Achenist Elo Tammsalu-Schmitz ja teatud määral võib Eesti esindajate nimekirja lugeda ka Anna Caroline Hauboldi, kes elab ja töötab küll Marburgis, teeb aga Tartu Ülikoolis doktoritööd ning valdab suurepäraselt eesti keelt.
Esimese bloki teemaks oli laulupidude varasem ajalugu. Sobivalt rääkis sissejuhatuseks Anna Caroline Haubold baltisaksa laulupidudest, mis olid eeskujuks kõikide balti riikide laulupidudele. Eesti rahva ajaloos nii kaalukat osa etendanud laulupeo-fenomen kujutab endast seega kultuurilaenu, millest kujunes rahvuslikku identiteeti kandev traditsioon. Esimene baltisaksa laulupidu toimus 1836. aastal Riias. 1857. aastal Tallinnas peetud pidu peetakse maarahva hulgas koorilaulu propageerimise tõukejõuks. Oma ajalehes Perno Postimees seda sündmust lugejaile tutvustades kiitnud Johann Voldemar Jannsen, et Saksamaal olla igas külas lauluseltsid.
Riina Roose esimese eesti ettekandjana tegi põhjaliku ülevaate esimese üldlaulupeo tagamaadest, tutvustades nii kultuuriajalugu, üldjuhte kui ka heliloojaid. Mitme koori koosesinemised toimusid laulupüha nime all küll juba 1855 ja 1857 Põlvas, laiema kõlapinnaga esimese kihelkondliku laulupüha, kus osales 500 lauljat, kutsus 1863. aastal Ansekülas kokku pastor Martin Körber. Põhja-Eestis peeti esimene eesti laulupüha kaks aastat hiljem Jõhvis ning 1869. aasta juunis toimus Tartus peale kaheaastast võimudelt loa taotlemist esimene ülemaaline eestlaste laulupidu. Peol astus üles 51 koori ja puhkpilliorkestrit, milles oli ühtekokku 845 esinejat ja kahe peopäeva peale ligikaudu 15 000 kuulajat!
Läti muusikateadlase Ilze Šarkovska-Liepiņa ettekanne kinnitas seda, et ka Läti laulupeo tagamaad on väga sarnased Eesti omale. Leedu ajaloolist perioodi valgustas Dijana Kugienė. Leedul on tänu oma “jagatud” ajaloole kahetine muusikatraditsioon – ühelt poolt Suur-Leedu ehk Rzespospolita oma katoliikliku ja slaavipäraste traditsioonideega ning teiselt poolt endise Preisimaa alad ehk Väike-Leedu (mis tänasest Leedust moodustas tõesti vaid väga väikese osa). Laulupeotraditsioon on seotud just Väike-Leedu ajalooga. Teine ettekandeblokk oli pühendatud laulupidudele nõukogude perioodil, uuel ärkamisajal ning 21. sajandil. Ka siin saab rääkida mitmetest sarnasustest laulupeotraditsioonide säilitamisel ja ka edasiarendamisel. Üheks muutuseks, mis lisati nõukogude ajal, oli näiteks laste- ja noortelaulupidude korraldamine. Ka nn salajased hümnid, Eestis Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”, oli tüüpiline näide kultuurilisest üleelamise strateegiast.
Selle bloki lõpus näitas pilte ka Andrejs Urdze, BCB endine esimees, kelle piltide abil oli võimalik saada osa laulupidude muutumisest 1970ndatest tänaseni. Kuna kõikidel ettekandjatel oli sellest perioodist rääkides võimalik toetuda omaenese kogemustele ja meenutustele, oli blokk eriliselt emotsionaalne. Pärastlõunane osa oli puhtalt praktiline – kuidas toimuvad ettevalmistused laulupeoks, milline on ajakava, millised tingimused; eks kõik, kes kunagi laulupeol käinud, teavad millega on tegemist. Läti koori juht Iveta Schelhaas pikkis oma ettekandesse noodinäiteid laulupeo repertuaarist; Eesti koorimuusikat tutvustas Elo Tammsalu-Schmitz, kes lisaks konkreetsetele repertuaarinäidetele ja droonifilmile ka koorilaulmise filosoofilise tasandi sisse tõi. Leedut esindas rahvamuusikaansambel Ridigdo, mille juht Juozas Vasiliauskis tutvustas vähetuntuid arhailisi Leedu laule ja tantse.
Kristel Neitsov-Mauer