Laulupidu on meie rahvuslik hingepüha. Laulupidu kinnitab meie usku iseendasse iseseisva kultuurrahvana. Laulupeo tähendus on olemuselt sakraalne, see sarnaneb usulise kombetalitusega, millel on oma korduvad rituaalid ja mille eesmärk on viia osalejad katarsiseni. Marju Lauristin kirjutas Sirbis, et eestlased ongi laulupeo usku, vihjates sellele, et muu usu suhtes oleme küll skeptilised, aga laulupidudesse usume nagu üks naine või üks mees: „Laulu- ja tantsupeo uuringust (1) tuli selgesti välja, et enamikule eestlastest pole laulu- ja tantsupidu mitte niivõrd kontsert või etendus laulukaare all või tantsuväljakul kui kollektiivne rituaal, milles osaletakse oma rahvusliku identiteedi väljendamiseks ja taasloomiseks. Uuringu tulemused kõnelevad sellest, et eestlastest pool (täpsemalt 49 protsenti küsitletutest) on oma elu jooksul vähemalt korra ise laulu- ja tantsupeol laulnud või tantsinud.“
Kui me ei saa mingil põhjusel ise laulupeole kohale minna, siis laulame ja elame kaasa teleri või neti vahendusel: minagi seisin oma kodus Madisonis, Lõuna-Dakotas arvutiekraani ees püsti, lauldes südamest kaasa armsaid, lapsepõlvest tuttavaid isamaalaule. Viimati Eestis käies sain osa Tartus toimunud suurejoonelisest meestelaulupeost, mille väge mäletan tänaseni. Koolilapsena laulsin kooris ja neiuna esinesin laulupeoga liidetud tantsupeol rahvatantsijana. Need kogemused jäid mitte ainult mu tundemällu, vaid on aja jooksul muutunud lausa kehaliseks rõõmumäluks, sest suures kooris või veel suuremal tantsuväljakul ühises rütmis liikumine ja laulmine on niivõrd kõikehõlmav eksistentsiaalne kogemus. Sellest ka tänavuse üldlaulupeo nii hingelisele kui ka füüsilisele kontaktile viitav ühisnimetus „Aja puudutus. Puudutuse aeg“. Poeetiline nimi lähtus rahvalaulik Hando Runneli sõna- ja puutetundlikust luuletusest „Puudutuse ime“, mis kinnitas usku, et puudutamine on enese ulatamine teisele, et see on kinkimine, et saaksime õdedeks ja vendadeks.
Tihti viidatakse ajaloolisele tõsiasjale, et laulupidude tava sai alguse vennastekoguduse liikumisest, mis jõudis 18. sajandil Saksamaalt Eestisse hernhuutlaste kaudu, millest omakorda järeldatakse, nagu oleksime üleüldse võtnud kogu selle tava üle sakslastelt, nagu oleks tegemist läbinisti laenatud ehtega, võõraste sulgedega, millega nüüd ennast juba poolteist sajandit ehime. Ei midagi originaalset, pelk sakslaste järele-ahvimine?
Laulupidude ajalugu uurinud folklorist Kristin Kuutma kirjutab netiajakirjas „Mäetagused“: „Eesti rahva ajaloos nii kaalukat osa etendanud laulupeo-fenomen kujutab endast kultuurilaenu, millest formeeriti rahvusliku eneseteadvuse kasvatamise tähelepanuväärne tegur, sellest kujundati rahvuslikku identiteeti kandev traditsioon.“ (artikkel „Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana“). Pangem tema sõnu tähele: laulupidu oli küll algselt Saksamaalt üle võetud kultuurilaen, kuid meie ise kujundasime ja kasvatasime sellest välja rahvuslikku eneseteadvust kandva traditsiooni. Kristin Kuutma rõhutab, et Eesti oma vanem laulutraditsioon, regivärsiline rahvalaul oli ja on oma esituslaadilt hulgakesi laulmist soosiv (eeslaulja poolt lauldud värssi korratakse koos), st et kooslaulmise tava polnud meie esivanematele midagi uhiuut ega enneolematut. 19. sajandil oli küsimus vaid laulmisviisi ja repertuaari muutuses: saksa eeskujul mitmehäälset koorilaulmist soosiv tava üritas küll paar sajandit regilaulu välja tõrjuda, kuid ometi säilis see meie kollektiivses kultuurimälus tänaseni ja elab jõuliselt edasi Veljo Tormise jt kooriloomingus, mida lauldakse rõõmuga ka kaasaegsetel Eesti laulupidudel.
Mäletan üht sulnist suvist hetke koduse Viljandi järve ääres, kus vesi kandis kaugele edasi paadisillal istuvate noorte Viljandi kultuuriakadeemia tudengite spontaanset regilaulu. Regilaulu traditsiooni on laulupidude kõrval jõuliselt taastanud Viljandi pärimusmuusikafestival eesotsas Ando Kivibergiga, tänase Viljandi linnaisaga.
Kirjandusteadlane Pille-Riin Larm kinnitab samuti artiklis „Kirjanduskaanon laulupeo tuules“, et „Tänapäeva kultuuriteoreetikud on traditsiooni mõistet käsitledes tõdenud, et traditsioon ei kandu ajas edasi nagu asi või asjade kogum, vaid see taasleiutatakse sümbolina toimuval ajahetkel (Handler-Linnekin 1984), traditsioon ei ole kultuuriliselt määratud, see on kultuuriline konstruktsioon (Hobsbawm-Ranger 1983)“. See tähendab, et rahvuslus kasutab küll ära varem eksisteerinud ja ajaloolt pärandiks saadud kultuurivarasid, kuid teeb seda väga valikuliselt ja neid radikaalselt muutes. Rahvuslus taaselustab või leiutab oma kohaliku, kirjaoskusega ja spetsialistide poolt vahendatava ühiskultuuri (Gellner 1994/95). Ehk teisisõnu öeldes: ei ole see meie laulupidu ühtigi pelk saksa laen, paari sajandi jooksul oleme sellest kujundanud täiesti oma rahvusliku identiteediloome, mis on meile püha ja mida nüüd tulevad imetlusega filmima sajad välismaalased Ameerikast saati, sest Eesti laulupidu on originaalne, ainulaadne.
Teine ajalooline fakt, mida annab hea tahtmise korral vanemaks vaidlustada, on laulupidude traditsiooni algus. Ametlikult loetakse meie tava alguseks 1869. aasta esimest „ülemaalist“ laulupidu Tartus, ehkki selleks taotleti tsaarivõimudelt luba lausa kaks aastat, nii et kui olnuks meie luba ja tegemine, võinuks meie ajalooline ühislaulupidu toimuda juba 1867. Samuti võiks meenutada, et tegelikult toimusid mitme kohaliku koori ühisesinemised l a u l u p ü h a nime all juba 1855 ja 1857 Põlvas, esimene kihelkondlik laulupüha toimus 1863 Ansekülas ja teine 1865 Jõhvis. Ansekülas olnud lauljaid 500, Tartus kuus aastat hiljem 845, nii et küsimus on, kuhu me kokkuleppeliselt laulupüha alguse piiri tõmbame? Eesti riiki polnud tollal olemas, olid tsaaririigi koosseisu vallutet Eestimaa ja Liivimaa kubermangud. Mida vanem, seda ehtsam, arvan ma. Mille poolest on kihelkondlik laulutava kehvem kui nn üle-eestiline, mis tollal oli niikuinii vaid üks mõtteline mõiste.?
Mis ajast sai aga alguse meie ühislauldud regivärss, on küsimuste küsimus? Ajaarvamise algusest?
