Joel Luhamets, assessor

Viibisin kord pärast matust peielauas. Lahkunud oli vanem naine. Mitmed meenutasid kõige soojemate sõnadega lahkunu erakordset väärikust, külalislahkust, osavõtlikkust, tarkust, inimlikkust, südamesoojust ja veel paljusid ilusaid omadusi, mis kõik imelisel kombel olid olnud tolles inimeses olemas.

Küsiti ka, miks me täna kohtame enda ümber nii vähe selliseid inimesi. Lõpuks tõusis lahkunu poeg ja ütles: „Minu ema on elus lugenud ainult kolme raamatut: Piiblit, lauluraamatut ja kuna üks ta sugulane oli kirjutanud ühe lasteraamatu, siis lugupidamisest tema vastu luges ta ka selle läbi.“

Et elada väärikat elu, ei ole vaja väga palju. Lugeda tuleks Piiblit ja lauluraamatut. Piibli erakordsuses ilmselt ei kahtle isegi uskmatud, lauluraamatuga kipub teisiti olema. Siiski on tegu väga erakordse raamatuga. Vaevalt et aastast piisakski, et sellest küllalt kõnelda.

Kiriku lauluraamatu tekstid on kooskõlas pühakirjaga. Seda raamatut on vanemad põlvkonnad lugenudki samal viisil nagu Piiblit. Lauluraamatu tekstid puudutavad õndsusloo kõiki olulisi teemasid. Lauldakse loomisest, lunastusest ja pühitsusest. Iga püha jaoks on omad laulud. Need räägivad tööst ja palvest, kirikust ja koguduse tööst, noortest ja vanadest, haigusest ja tervisest, õhtust ja hommikust, rõõmust ja kannatusest, armastusest ja ahastusest, külvist ja lõikusest, elust ja surmast.

Kui veel arvestada, et raamat sisaldab paljude rahvaste muusikatraditsiooni ja laulude tekstid on kirjutatud enam kui 1500 aasta vältel, siis paneb imestama, kui terviklik ja mitmekesine on see vähem kui 500 laulu koondav raamat. Selles on talletatud pühakirja tarkus ja ilmutus, samas ka paljude põlvkondade elukogemus.

Paraku tunneme seda rikkalikku varaaita üsna tagasihoidlikult. Kui paar aastat tagasi soojal suvepäeval külastas Kambja kirikut üks koolipere, sooviti lõpuks ka midagi sobivat ühiselt laulda. Kahjuks midagi muud ei meenunudki kui vaid „Püha öö“. Sedagi laulsid mõned vanas tõlkevariandis ja mõned uuemas.

Millest see tuleb, et lauluraamat rahvast kaugenema on hakanud? Ilmselt ei ole sellele selgeid vastuseid. Mõtlemiseks aga ainet küllaga. Kas oleme laulutekstide uuendamisega võtnud vanade laulude võluväe? Kaasaegse keele poole püüeldes ei ole keelt rikastanud, vaid vaesemaks muutnud? Oleme ehk liiga agarad ja innukad uusi laule looma? Neid tuleb nii palju peale, et ei suuda ühtegi korralikult selgeks saada. Kirjaoskus on andnud meile võimaluse nii palju lugeda, et meelde jätta ei suuda me sellest enamikku.

Ühise laulmise väge suudame ülistada vaid laulupeol. Tavaelus ühislaulu ajal suu kinni hoidmine ei olegi enam rumaluse ja saamatuse märk. Ei tahaks siinkohal midagi halvasti öelda. Meil ei ole enam ühiseid väärtusi ja me ei taju kokkukuulumist. Järsku on lauluraamatust võõrandumine ka elust ja üksteisest võõrandumine?

Vahel leian ennast mõtlemas, kas mul on lemmiklaul, mida ikka tahaksin laulda. Kas on midagi, mille küljes on mu süda, või olen kuidagi ära hajutatud? Ühel kirikumessil küsis üks prantslane minu käest, kas meie rahval on mõni palve või laulusalm, mis on kõigile armas. Mul oli piinlik, sest ma ei suutnud midagi meenutada.

Õnneks olen märganud, et lapsepõlves õpitud laulusalm, mis oli mulle õhtupalveks, muutub üha armsamaks ja tähtsamaks. Oma õhtupalves kordan ma ikka seda lapsepõlvepalvet: Kallis Jeesus, tee mind vagaks, et ma rahulikult magaks, ja mu hinge pühitse, et ma saaksin taevasse.

Lauluraamat kannab neid laule, mis on nagu riigihümn. Nendes on püsiv väärtus ja nad ei muutu ajaga. Nende laulude külge võib hing klammerduda. Need on laulud, mis meid kannavad siis, kui kõik muu siin maailmas tähenduse kaotab.

Ehk oleme veel liiga noored, et lauluraamatu tähtsust mõista. Jõuluvanale soovitan siiski lauluraamatust ühe jõululaulu ära õppida.

Ajaleht Eesti Kirik nr 49, 8. detsember 2010

Märkmed: