Hetk laulupeo rongkäigust. Toronto koolikoori ees sammuvad juhid-korraldajad, tänu kellele see ettevõtmine teoks sai: Elle Rosenberg, koorijuht Reet Lindau-Voksepp, Charles Kipper ja Edgar
Marten.
Marten.
Pole siis ime, et see tekitas teatud ärevust, eriti saatma tulnud emade ja vanaemade hulgas. Lapsed, kokku oli neid 56, selle üle eriti ei närveerinud. Moodustas ju meie koor peaaegu poole lendajate hulgast. Kuidas meid siis saaks maha jätta… meid, Toronto eestlaste noorimat ja „tuntumat koori”.
Pühitseme ju X Noortelaulupeol alles oma kolmandat sünnipäeva, olgugi et 2004.a. laulupeo koorist laulab nüüdses kooris kaasa ainult 19 õpilast. Aga eks koolikooridega olegi nii: kui vanemad lapsed lõpetavad kooli, tuleb noorematest klassidest uusi asemele. Nii nagu 2004, laulavad ka nüüd kaasa mõned endised õpilased ja mõned poisid sügisel avatud uuest keskkooli Esto 101 keelekümbluse klassist.
Et koor on laululembeline ja laulupeoks valmis, võis Toronto publik veenduda koori kevadkontserdil ja isadepäeva esinemisel Toronto Eesti Baptisti kirikus. Koorijuht Reet Lindau-Voksepp ja abikoorijuht, klaverisaatja Charles Kipper on lastest aastaga voolinud koori, mille üle võime uhked olla…
Kui lõpuks kassad avanesid, läks kõik siiski üsna sujuvalt. Lend oli sile nagu „400”, ei õhuauke ega muid kõikumisi. Jõudsime Vantaa lennuväljale Helsingis täpselt ettenähtud ajal, kus tuli oodata Tallinna lendu ligi 3 tundi.
Kuna lend Tallinna jätkus väiksemal lennukil, kuhu kogu koor koos saatjatega ei mahtunud, jagati grupp kaheks juba piletite ostmisel. Lennukid väljusid tunniajase vahega. Neljapäeva pärastlõunal kella viieks olime kõik Tallinnas. Passikontroll läks kiiresti ja pagasitki ei tulnud kaua oodata. Kahjuks ei ilmunud karussellile Elle ja Õnnela suured kohvrid ja Tomase seljakott, samuti jäid kadunuks koori lippude vardad. Tuli teha vastav avaldus. Vardad ja Tomase seljakott toodi südaöösel lennukompanii poolt hotelli, Elle ja Õnnela kohvrid alles järgmise päeva hilisõhtul.
Järgmisel korral võiks ka mõnd teist lennusuunda uurida. Kuuldavasti alustab järgmisel kevadel Toronto-Helsingi lendudega Islandi lennuliin Islandsair.
Lennujaama esisel ootasid kaks bussi, üks neist külgedele maalitud eksootiliste loomade ja taimestiku reklaamidega juba vana tuttav 2004.a. laulupeo sõitudest. Bussijuht oli siiski uus — Urmas Prees. Tema hooleks me jäimegi järgmiseks 19-ks päevaks.
Laulupeonädala majutuseks soovitati laulupeo peakontorist Pirita Spa Hotelli. Hotell ehitati Pirita jõe suudme Tallinna poolsele küljele nõukogude ajal 1980.a. olümpiaadi purjesportlastele.
Hotellis olevat kokku 267 tuba, umbes pooled merevaatega. Kuna need olid parajasti remondis, siis paigutati koor Spa-klassi tubadesse, mille rõdudelt avanes vaade metsaga ääristatud tänavale. Mitusada meetrit pikk ehitus on 3-korruseline. Imestusega avastasime, et tubadesse pääses vaid läbi teise korruse. Sinna viis pisike lift, kust väljudes avanes saali suurune ruum, mille kaudu võtmekaardiga ust avades pääses edasi tube ühendavasse pikka koridori, millest siis keerdtrepi kaudu esimesele või kolmandale korrusele. Miks see nii ehitati, jääb veneaegseks müsteeriumiks.
Teenindus oli muidugi abivalmis ja kiire, ruumid korras ja mis kõige tähtsam, voodid mugavad. Hotelli majutati 45 koori liiget ning 22 saatjat ja vanemat. Ülejäänud 11 kooriliiget elasid oma vanematega Tallinnas.
Õhtusöögiks oli tomati-fetasalat, kalkuni pajaroog, magustoiduks sõstrakook. Alustasime ühise söögipalvusega, mille juhatas sisse Charles. Sellest kujunes järgnevatel päevadel erinevate variatsioonidega ilus algus kõikidele ühistele söögikordadele, ka siis, kui söögisaalis viibis teisi külalisi.
Öörahu algas varakult, kell 10. Olime kõik ilusasti kohal…(järgneb)