Vabaõhumuuseumis. Foto: em
Päikeseküllane hommik. Hommikupooliku päevast veedame Eesti Vabaõhumuuseumis Rocca al Mares, endise suvitusmõisa maa-alale loodud Eesti 17.—20. saj. külas. Siin on 12 talu elumajad, kirik, kõrts, kooli-, valla- ja seltsimaja, aidad, külapood, sepikoda, mitu veskit, isegi pritsikuur ja võrgukuurid mere ääres.
Uurimisretke alustame Sassi-Jaani talust, mis on toodud siia Kullamaa vallast Läänemaalt. Lapsi tervitab aiamulgul poolteisetosinaline lambakari, kes ajavad oma ninad aialattide vahelt maiustusi oodates läbi ja lubavad ennast silitada.
Giid jutustab, et iidsetest aegadest on meie esivanemad elanud metsade keskel, uskudes looduse jumalatesse, haldjatesse ja vaimudesse. Ligi 4000 aastat on eestlased harinud põlde, olles põhjapoolseim põlluharija rahvas. Eesti loodus ja aastatuhandete elu ongi andnud eesti talule oma kuju ja näo. Nagu selles avaras taluõues, asuvad kõrvalhooned vabalt ümber õuemuru. Suurim hoone on elus- ehk rehemaja, mis pärineb juba 14. saj., suure köetava reheahjuga, kus kuivatati vilja ja talvel elati. Kui talv oli eriti külm, toodi sinna ka loomad. Suveks koliti otsakambrisse, suurtuppa, noored magasid tihtipeale aidas.
Sassi-Jaani talu on ainus, kus peale lammaste peetakse sigu. Märgiks, et nad olid koduloomadena tuntud juba esivanemate ajaloo algaastail. Ja mitte ainult toidulauale. Noored teavad, mida valmistatakse lambavillast. Et sigade pissut kasutati rahvariide kanga värvi pesukindlaks muutmiseks, seda kuuleme giidilt esmakordselt. Kuidas riie lõhnast vabanes, ei oska keegi küsida.
Liigume samas õuenurgas asuvasse Sepa tallu, kus on täieliku sisustusega sepikoda: ääs, lõõts, alasi, eri suurusega vasarad, haamrid ja mõned seppade valmistatud esemed. Giid jutustab, et sepp oli tarvilik mees külas juba 13. saj. alates, võib-olla varemgi.
Jätkame teed läbi erinevate taluõuede, tutvume elumajade, aitade ja kõrvalhoonetega. Elumajade uksed on tavaliselt laiad, aga noored märkavad peatselt, et sisenedes tuleb sügavalt kummarduda isegi meie noorematel. Tekib küsimus, miks on uksed ja laed nii madalad? Kas eestlased olid nii lühikesed? Miks on rehetoas ahjud, aga korstnat pole? Miks on laed nii mustad? Giid seletab, et inimesed olid tõesti lühemat kasvu kui praegu; kolde- ja ahjusuits on laed tumestanud. Elu talvel kivi– või muldpõrandaga soojas, aga suitsuses rehetoas ei olnud tervislik, kuid ometi elati selles kodus sajandite jooksul üle rasked sõja- ja katkuaastad.
Parte külge on riputatud laste vibusõimed, seinte ääres on voodid, pingid, keset ruumi pikk laud – kõik puust, oma kätega tehtud. Ja kõiki valvav reheahi, milles küpses rukkileib, mille laele võis talvekülmast tulles sooja minna.
Läbime Köstriaseme, Nuki, Pulga ja Kutsari talud. Viimasesse loodi 1997.a. näitus „Elu peatus märtsis 1949”. 8. dets. 2001 pärastlõunal põles rehielamu täielikult. Elamu on nüüd taastatud, aga talul seisab ees suurem ümberehitus, kehastamaks Eesti Vabariigi algaastaid uue elumaja ja kõrvalhoonetega, nagu neid hakati looma 80 a. tagasi. Möödume Suitlepa kabelist, Orgimetsa pritsikuurist, peatume Kuie koolimajas. See on väga Palamuse — Tootsi, Arno ja Teele — kooli sarnane.
Lõunat sööme Kolu kõrtsi (19. saj.) tallis.
Päraslõunal külastame Okupatsioonidemuuseumi. Seal on ootamas Eesti Elu toimetaja Tõnu Naelapea abikaasaga. Neil on juba muuseum läbi uuritud. Okupatsiooniaegne, 1940—1991, draama on kõikjal nähtav. Saalis põgenikepaat, põgenike kulunud kohvrid, seintel sündmusi illustreerivad fotod, diagrammid ja kaardid. Noorte tähelepanu koondub saali tagaseina kambritele, kus jooksevad videosalvestused karmidest aegadest. Uskumatu ja unustamatu tragöödia eesti rahva kannatustest. Ei tea, kuipalju Eesti koolinoored seda paika külastavad, kuid eesti poliitikutele võiks soovitada külastus kooliprogrammi sisse võtta. Ettenähtud poolteist tundi möödub märkamatult kiiresti.
Pärastlõunane aeg on kõikidele „rivitult”. Oleme varakult tagasi majutuses. Homme algab ringreis.