4. juuli Suur buss, aga ikkagi väike... pagasiruum täis ja hulk kohvreid veel kõnniteel. Kaasas on kogu 19 päeva varustus! Mõned vanemad peavad noorte juurde teisele korrusele kolima. See ei näi kellelegi eriti meeldivat. Kuid ilm on hea ja kõigil ikkagi mugavad istmed.
Täna sõidame palju. Lühike peatus Jägala Linnamäe (inimesed elasid siin juba 5000 a. tagasi) külje all asuva Eesti Energia (2002) avatud elektrijõujaama juures. Täielikult automatiseeritud, ilma ühegi inimese kohalolu vajamata, uus ja moodne, tammi taha paisutatud Jägala jõel. Edasi läbi Lahemaa looduspargi Võsule. Avaratest bussiakendest rullub mööda helendav, sihvakas ja sirgetüveline männimets, lühikeste roheliste tippmütsidega. Metsaga kaetud loodusesse upuvad arvukad pisi-jõed, järved, sood ja rabad, mis koduks üle 800 taime- ja 220 linnuliigile. See kõik ei ole otse bussiakendest nähtav, on vaid info teadmiseks.
Võsu oleks nagu 100 a. paigal seisnud. Kõik näeb nii endine. Buss peatub üsna rannaliiva pervel ja on „ropsuga“ noortest tühi. Ujuma keegi ei tüki, aga jalad saavad märjaks kõikidel. Eestimaa rannad sügavnevad kõikjal laineliselt: madal, sügavam, jälle madalam jne. Kolime märgade jalgadega tagasi bussi. Järgmine peatus on Sagadi mõisas, kus asub Eesti Metsamuuseum. Korrastatud peahoone, tallidesse ehitatud näituseruumid, avar õu tiigiga.
Lõunaks oleme Rakveres. Lõunatame Wesenbergh’i hotellis. Valged linad laudadel ja puha... Toit on väga maitsev. Linnamäe kivikindluse varemete esiselt künkanurgalt valvab linna tauruse (muinas-eesti härg) pikasarveline võimas kuju. Juba Läti Henrik (1226) räägib „Liivimaa kroonikas“ Tarvanpää maalinnusest. Siia on kogutud paljude sajandite ajalugu: sakslased, taanlased, venelased, rootslased, poolakad on jätnud siia jälgi. Linnuse õuel asuvast kaevust said juua juba 10 saj. tagasi eestlased ja varjule aetud kariloomad. Giidi juhendusel käiakse läbi müürisisesed lao– jm. ruumid, vangla ja piinakamber. Riietutakse rüütlisärkidesse, proovitakse vibulaskmist ja ronitakse puust hobuse selga. Vallimäe kindlusesse paigutatud näituse mitmekeelsest ülevaatest jääb kindlasti midagi meelde isegi siis, kui end eriti ei pinguta.
Päevakava sunnib hoidma tempot. Paljud läbitavad kohad kahel pool Peterburi (uus Narva mnt.) teed jäävad suurema tähelepanuta. Ümbrus on tööstusliku ilmega, eriti Ida-Virumaal.
Rakverest Sinimägedele on 90 km. Tee äärde jäävad Aseri, Kohtla-Järve (suuruselt Eesti 4. linn), Jõhvi ja Sillamäe. Puudutame neid ainult servapidi ja jõuame Sinimägedele, kus ootavad Toronto Eesti Meeskoori esimees Heikki Paara, endine Sinimägedel võidelnu Torontost Ilor Tamm, Vaivara vallavanem ja kohalik ajakirjanik. Seekord on ilm ja päike meiega. Koor rivistub samba esisele, kaks nooremat koori esindajat asetavad samba jalale lilled. Lühike sõnavõtt Edgarilt, koor laulab moto ja T. Mägi „Palve“. Heikki tutvustab mäe jalamil asuvat eesti langenute kangelaskalmistut ja Toronto Eesti Meeskoori panust selle korrastamisel. Vahepeal annab Reet intervjuu ajakirjanikule, kelle kutsel teeme põike Vaivara alevisse ja kui jõuame umbes 10 km enne Narvat 1994.a. ehitatud Laagna hotelli, on päike veel üsna kõrgel. Õhtu tuli vaikne ja soe. Wesley istus suure pärnapuu all ja lõbustas kitarri saatel lauldes tema ümber kogunenuid, veepargist kostis hüüdeid ja naeru. Nagu vanasti – mõnus saunaõhtu maal. Päike vajus pikkamisi metsa taha.
5. juuli toob jätkuvat ilusat ilma. Narva-Jõesuus lõpeb valitud tee randa umbtänavaga. Tuleme bussist välja. Kell on 9, aga tänav inimtühi. Sealt tuleb siiski üksik meesterahvas, aga meie küsimuste peale raputab ainult pead – Eestimaal. Järgmisele naisterahvale teeb Elle ujumisliigutusi, ja oh imet, naine kutsub käeviipega meid ümber nurga ja rand ongi seal. Päikeses valendav rannaliiv avaneb lääne suunas kilomeetrite kaugusele. Aga kus on suvitajad? Kordub „Võsu rutiin“, märjad jalad, mõnel ka püksipõlved ja t-särk.
Tee Narva kulgeb mööda kallast, vahel käekaugusel, vahel silmaga sihitud. Teiselt korruselt on vaade haruldane.
Hermanni kindluse restorani „Rondeel’i“ juhataja on Elle-Mardi sugulane, samuti on tuttav talvel Torontot külastanud kindluse muuseumi juhataja Merike. Tema juhtimisel vallutame kindluse. Vene kahuritules ja pommidest hävinenud kindlus on restaureeritud ja vaatab võimsalt üle jõe ida suunas. Merike juhib tähelepanu Narva jõe silla Eesti poolsele otsale, kus Eesti lipu kõrval lehvib Euroopa Liidu lipp. Siit algab Eesti! Siit algab Euroopa! Me ei ole enam üksi! Tornist avaneb vaade kaugele Venemaa aladele, torni lõunakülje ääre alla jääb pisike Eesti poolne jõesaareke suvitajatega valgel liivarannal. Narvast väljudes tunnistame venelikku „naaberlikkust“, möödudes 10 km pikkusest veoautode rivist, ootamas sissesõitu Venemaale. Mõned neist siin juba neli ööd-päeva.
Teel Peipsi äärde Kauksisse põikame Kuremäe koostrisse. Käime nagu nunnad protsessioonis ümber kloostri. Uksed on sel kellaajal suletud. Lagedal põllul asub püha allikas, aga see jääb parklast kaugele ja joogivett näib kõigil jätkuvat. Kauksis toimub korralik ujumine. Liivarannal, üsna veepiiril kasvavad liivamännid, vesi 22º C, järve põhi mõnusalt liivane. Suvitajaid parajalt. Oleme Peipsi ääres, aga rohkem kuuleb siin eesti kui vene keelt! Keegi ema oma 14-aastase pojaga palub tervitada Silvia ja Toomas Treid. Poiss tahab tulla järgmisel suvel Jõekäärule (kuulsus ulatub kaugele). Teel Palamusele anname Raja ja Kudina kandis Miikaeli üle tema sugulastele. Palamusel toimus kõik nagu 2004.a. Siin sellest pikemalt ei kirjuta. Teel Tartusse sõitsime natuke valesti, möödudes Pikkjärvest ida poolt, kus on Kalevipoja künnimaa, jälle õitsev ja elav. Vaatame vooreseljakult orupõhjal söövat mitmesajapealist lambakarja. Kella seitsmeks jõuame „Hostel Peplerisse“, üliõpilaselamusse Tartus.
(järgneb)
