Estonia Koor tähistas 25-aastast tegevust juubelikontserdiga
Kui Estonia koor alustas oma tegevust 25 aastat tagasi, oli üks tema eesmärkidest eesti muusika esitamine väljaspool eesti ühiskonda. See tähendas — tuli olla esinduskoor. Ja seda ta oligi. Väsimatult tegutses koori asutaja, dirigent Roman Toi, kes juba a. 1979 sidus kohaliku sümfooniaorkestri uue eesti segakooriga, mis mõnda aega kandis nime Kammerkoor Estonia. Tihti esineti kanada ühiskonnas ja hangiti toetusi Canada Council'ilt mõttega: “Siin me oleme!“
Peatselt kujunes koorist Kanada eestlaskonna laulupeegel Ülemaailmsetel Eesti Päevadel Rootsis (1980) ja Austraalias (1988), hiljem ka kodumaistel laulupidudel a. 1990 ja 1994.
Koor, mis esines Holy Trinity kirikus möödunud laupäeval, 15. novembril tähistamaks oma 25. juubelit, omas mõnedki identsuse tundemärgid, mis ühendas teda algaastate koosseisuga. Praegune kindlakäeline koorijuht Margit Viia-Maiste oli ka pikemat aega kooriliige ja saatja (sõit Pühale Maale a. 1985). 45-st lauljast oli laval üle tosina neid, kes laulsid vähemalt 20 aastat tagasi ja neidki, kes elasid kaasa koori rajamisele 1978.a. sügisel, kaasaarvatud tolleaegse kujuneva koori mänedzher ja kaasasutaja Andres Raudsepp. Kõik see toimus Ontario kuningliku konservatooriumi harjutusruumides, kus dr. Toi oli õppejõud.
Peamiseks identsuse tundemärgiks on aga koori repertuaar. Eestipärased laulud, mis kõnelevad meie heliloomingu jõust ja vaimust, vabadusihast, kodumaa loodusest ja rahvaluulest — kõike seda peegeldas käesoleva kontserdi repertuaar nagu algaastailgi.
Pärast koori motot Roman Toi valitud motiivile (Kristjan Jaak Peterson ja helilooja Richard Ritsing), alustas koor nõudliku palaga, Lembit Veevo „Minu
hõimud“ (Heljo Männi tekst). Koori kõla polüfoonilises kontekstis oli pehme ja tasakaalus.
Rootslase Peterson-Bergeri “Männikus“ (R. Toi tekst) oli meloodiliselt südamlik ja õrnalt sentimentaalne, pakkudes bassidele võimalust kanda
meloodiat. Järgmise kolme laulu — Lüdigi „Mets“, Vettiku „Noktürn“ ja Topmani seatud „Meil äiaäärne tänaval“ — juures olid madalamad hääled üliettevaatlikud.
Kõik häälerühmad said taas ennast efektselt maksma panna Veljo Tormise „Dialektiliste aforismide“ juures. Juhan Liivi luulele viisistatud miniatuurid sisaldasid sümboolseid tähendusi nõukogude aja represseeriva vaimsuse vastu. Luuletaja mõtted ja hoiatused kõlavad nüüdki tähendusrikkalt tänu Tormise geniaalsele loomingule. Mitmel tasandil kõige huvitavam ettekanne, milles M. Viia-Maiste valitses koori ja demonstreeris ka oma tõlgendusvõimeid, kutsudes nii altidelt kui sopranitelt esile väljendusrikkaid ja huvitavaid häälitsusi.
Veevo “Kirp kiigel“ oli tore humoristlik lugu rahvaluule sugemetega. Sellele järgnenud Peep Sarapiku „Rukkivihud rehe all“ on 2004.a. laulupeo kavas ja oli just sobiv 45-liikmelisele koorile. Väiksemale mitte. Sellega lõppes kontserdi I osa.
Külalisesinejana astus järgnevalt publiku ette klaverikunstnik Tiina Flawn, kes esines meeldiva, hästi ettevalmistatud neljast palast koosneva programmiga. Court Stone'i Canadian Rhapsody oli harmoonilise struktuuri poolest sobiv meloodiline sild koori repertuaari ja pianisti ülejäänud valiku vahel. Chopini Polonaise C dieesis (op. 26, nr. 1) võimaldas solistil demonstreerida mitmeid mängutehnika komponente.
Üllatuslikult mõjusid Kaljo Raidi varasemad helitööd Iberia ja Capriccio. Esimene neist oli suhteliselt lühike, aga äärmiselt meeldiv ja aegajalt mänglevalt raidilik; teine esitas nõudliku väljakutse pianistile, kes ka valitses totaalselt oma mänguriista, demonstreerides virtuooslikku tõlgendusvõimet.
Estonia poolt pakutud kava teine pool oli mitmeti meeleolulisem kui esimene. Koor oli nüüd oma sõiduvees. Publik reageeris ka vastavalt ja elas tõusva entusiasmiga kaasa. Esitused olid tasakaalus ja meeshääled omal kohal, kusjuures tenorirühm kujunes õrnaks, aga kindlaks heliketiks, mis sidus häälerühmad tervikuks.
R. Toi seatud „Kajas“ kasutati publikutagust ruumi kaja edastava ansambli jaoks. Selle lihtsa pala eesmärgiks oli esile tuua lauljate imeilusad tämbrid nii oma sarnasuses kui erinevuses.
Kajavalt, meeldivalt ja hästi kõlasid ka Ernesaksa „Helin“, Toi seatud „Laulu mõju“, Aava „Öösse ära kadus“, Eespere „Tee silmapiirile“ (klaveril koori esinaine Rutt Veskimets), Sau „Leelo leidmine“ (seade segakoorile R. Toi), ja Oja „Kangakudumise laul“, mille lõpul laskis kuulajaskond meeled valla ja millele reageeriti laulu kordamisega. Tasane, unele kutsuv “Lõpulugu“ tõi aga hoopis esile hõiskeid. Osa aplausist võinuks kuuluda ka Holy Trinity kiriku erilise kõlaga akustikale.
Kontsertdi lõpul kutsus koorivanem Arvo Medri kunagisi kooriliikmeid kooriga lisapala „Tuljak“ kaasa laulma. Koori kõrvale sammus vähemalt 15 lauljat.
Lillede ja lühikese sõnavõtuga õnnitles koori Toronto Akadeemilise Segakoori „Ööbik“ esinaine dr. Mari-Ann Ott. Toronto Eesti Meeskoori nimel võttis sõna Mihkel Salusoo, kes ise laulis kontserdil kaasa bassirühmas. Vox Finlandiae nimel õnnitles Estoniat kohaliku soome koori abidirigent Paul Hietala.
Estonia Koori asutaja, dirigent ja kauaaegne muusikajuht dr. Roman Toi suunas oma lühikeses tervituses kuulajate tähelepanu koori reisidele.
Kontserdi vaheajal ja lõpul võisid külalised nautida arhiiviväljapanekuid Estonia koori 25-aastasest tegevusest.
Kontserdi vältel üha süvenenud maagiline meeleolu ja publiku poolehoid näitasid selgelt, et Estonia kui meie ühiskonna esinduskoor tegutseb edasi — esinduslikult.
Laulusammud mälestusradadel
Kultuur
TRENDING
