Südames ikka veel helisemas imeilusad laulud, istun kompuutri taha, et anda edasi natukenegi eileõhtusest elamusest. Nagu Jaanika Oja filmis ütles: „I still get chicken skin.“... nii ka mina.

Pühapäeva, 20. aprilli õhtupoolikul toimus Torontos teist korda dokumentaalfilmi „The Singing Revolution“ linastus. Seekordseks sündmuseks oli valitud Ontario Place Cinesphere, 700-kohaline kinosaal 6-korruselise maja kõrguse ekraaniga. Nagu eelmisel korralgi, olid piletid kõik välja müüdud, ja juba kaua enne filmi algust oli ruum täis elevust – nähti ju sõpru, keda pole võibolla kaua aega kohatud ja loodi uusi sidemeid. Seekordse filmiõhtu tegi eriliseks asjaolu, et samas esitleti ka Priit Vesilinnu raamatut „The Singing Revolution“.

Peale Ellen Valteri tervitust sai sõna Eesti Sihtkapital Kanadas (ESK) esinaine Lia Hess. Ta rääkis ESK tööst, andis põgusa ülevaate projektidest, millega Sihtkapital tegeleb. Kõige tähtsam ja tänuväärsem on selle organisatsiooni tegevuses eestluse edasiviimine uude põlvkonda. Kui omal ajal tuldi vahel eesti üritustele kohusetundest, siis nüüdseks on nendest saanud rahvapeod, kuhu kogunetakse kohtuma sõpradega ja tundma uhkust oma rahvuse üle. Meie ülesanne on hoida suurim Eesti ühiskond väljaspool Eestit tugevana ja kasvujõulisena, rõhutas ESK esinaine.

Toredaks elamuseks oli Monica Zerbe ja Charles Kipperi muusikaline etteaste. Charles oli kokku pannud popurrii „Laulva Revolutsiooni“ lauludest ja Monica hingestatud esinemine oli sobivaks sissejuhatuseks filmile endale.

Siis oligi aeg kutsuda mikrofoni juurde filmi direktor James Tusty. Kuulsime filmi tegemisest ja selle jätkuvast edust Põhja-Ameerikas. Siiani on „The Singing Revolution“ linastunud umbes 40 Põhja-Ameerika linnas ja see arv on järjest kasvamas.

Detsembris saavutas „The Singing Revolution“ Ameerikas dokumentaalfilmide seas esikoha ja on suurt tähelepanu pälvinud ajakirjanduses. Filmi on näidatud ka Eestis, kus see sai väga sooja vastuvõtu osaliseks. Saalis viibinuid kutsuti olema filmi lipukandjad ja toetama selle linastust Torontos Carlton Cinema’s.

Ja film ise – kui keegi „Laulvat revolutsiooni“ veel ei ole näinud, soovitan kindlasti kasutada järgmist nädalat ja minna seda vaatama. Minu kanadalasest abikaasa kuulutas selle filmi parimaks kõigist seni nähtuist, ja ma nõustun temaga täielikult.

Filmi vaatamise järel oli võimalik esitada küsimusi James Tusty’le ja siis tutvustati Priit Vesilindu, kes rääkis pisut oma üleskasvamisest kodukoha ainsas eesti peres Pennsylvanias. Ta meenutab, et tal oli raske selgitada sõpradele, kes eestlased täpselt on. Ta jätkas, et „The Singing Revolution“ on üks parematest vahenditest Eesti ja eestlaste tutvustamiseks – see ongi, miks raamat sai kirjutatud. See pole mõeldud mitte ajaloo- või õpperaamatuks; pigem on see jutt, mida lugedes saab tuttavamaks väike Maarjamaa, mida paljud veel tänagi ei tunne ega tea. Kuigi raamat on mõeldud peamiselt mitte-eestlastele, on siiski plaanid paigas ka eestikeelse tõlke trükkimiseks.

44 õnnelikul, kel raamat käes, oli nüüd aeg kohtuda autoriga ja saada ka raamatusse isiklik pühendus; ülejäänuid lohutas teade, et rohkem raamatuid on teel ja kohalolijatel oli meeldiv võimalus tellida endale koopia samuti isikliku pühendusega autorilt.

Õhtu oli läinud kiiresti, oli veel aega vestelda sõpradega kohvitassi juures.
Suur tänu filmi tegijaile, suur tänu autor Priit Vesilinnule raamatu eest ja suur tänu kõigile, kelle töö tegi selle õhtu unustamatuks – eeskätt muidugi Eesti Sihtkapitalile ja selle esinaisele Lia Hessile.

Võtame siis oma sõbrad kaasa ja läheme Carlton Cineplex Odeon’i, mis asub aadressil 20 Carlton St. Filmi näidatakse selles kinos 25. aprillist kuni 1. maini. Pileteid saab osta kohapeal või interneti kaudu: http://www.cineplex.com/Theatr...

Esialgse kava kohaselt näidatakse filmi vaid üks nädal, aga kui teeme nii, nagu soovitati, et paneme kinosaali rahvast täis laupäeval ja pühapäeval, on võimalus, et ühest nädalast saab kaks või veelgi rohkem. See film on tõesti vaatamist väärt – endal oli tunne, et hakkaks kohe uuesti otsast peale vaatama.

Üks mõjuvamaid momente filmis oli rahva toetus Toompea ründamise ajal – tuldi kohale kiiresti ja rohkearvuliselt – kas meie teeksime samuti?