Viimastel nädalatel on meie sündmuste kalendris olnud iseloomustav just laulu mõju — Akadeemilise Segakoori Ööbik juubelit märkinud kontserdid ning meie koolide koori mulluse laulupeo reisist tehtud filmi telesaate debüüt, enne Eesti Majas, siis eetris. Tänavu on koolide kooril ees veel kaks suurt üritust, enne kui saab asuda mõtlema koolipuhkuste, suvekodude või skaut/gaidlaagrite peale.
Seedrioru 50. aastapäeva pidustustel on meie noortel koos kohalike kooride — Ööbiku ja Toronto Eesti Meeskooriga — oluline roll täita. Ja nädalapäevad hiljem veelgi tähtsam kohustus — olla Toronto lauljate ainsaks organiseeritud esinduseks Lääneranniku Eesti Päevadel.
Tähtis on siinjuures märkida, et koolide kooriga seostub mitmeti meie siinse ühiskonna tulevik. Kui vanemad lauljad ehk õigustatult ei soovi enam vintsutavaid ja kulukaid reise ette võtta eestluse või koorilaulu nimel, siis noortel on tahtmist ja jõudu selleks kuhjaga. Meie ühiskond peaks arvestama seda ning olema valmis koolide koori toetama, nii majanduslikult kui arusaamises, et sellega hoiame ka eestluse elujõudu võõrsil.
Käesolev kirjutis pole mõeldud toetusaktsiooni osana. Kuid oleks väär jätta mainimata, et koolide koorile lubatud loodetavad toetused pole veel kõik laekunud, ettenähtud eelarve järgi tuleb noortel ja nende vanematel tõenäoliselt veel leida rahasummasid, et täita lubadus viia kaasmaalastele Kaljumägede taha muusikalist kingitust. Kuna tegemist on selgelt tulevikku suunatud rahvusliku üritusega, siis tahaks loota, et meie kohalikust ühiskonnast neid rahasid leitakse.
See on olnud põlvest põlve väliseestluse mureks — algul paguluses, aga ka nüüd hiljem, kui sünnikohamaad ei olda valmis maha jätma ja vanavanemate keele- ja kultuuripärandit ei soovita kaotada.
Juhtusin hiljuti muudel põhjustel sirvima 1960-ndate aastate kohalikke ajalehti, kus torkas silma, kuidas korduvalt väljendati muret toonase noorpõlve apaatia ja seltskondlikust tegevusest eemalejäämise üle. Tollal oli neid noori palju arvukamalt kui täna. Ent siiski, kõik toonased noored eestlased ei assimileerunud, kõik ei liikunud juurtest eemale, kõik ei sulanud Kanada multikultuurses ühiskonnas tahaplaanile.
Tänaseks on osa neist noortest praeguste eesti koolinoorte vanemad, ja nagu Ellen Valteri film „25.000 laulavad“ OMNI telesaates selgelt kinnitas, need vanemad ei jäänudki eestlusest eemale; veel rohkem — nad toetavad oma lapsi eesti juurte hoidmisel.
Võib julgelt ütelda, et üheks oluliseks ja kokkusiduvaks eestluse teguriks on koorilaul. Nii nagu lauldi laulva revolutsiooniga kodumaa punasest okupatsioonist vabaks, on olnud ka väliseestluses laulupeod ja kooride kontserdid ühendavaks jõuks.
Võttis hinge hellaks, nähes teleekraanil Valteri salvestuses meie koolinoori, tublisid kooriliikmeid mullusel laulupeol tunnistamas emotsionaalselt emakeelsete laulude mõjust tuhandete ja tuhandete rahvuskaaslaste hulgas. Seda emotsiooni tuleb hoida. See on eestluse läte: rahvustunde allikas. See ühtekuuluvus, ühine hääl, mida koorilaul just eriti laulupidudel annab tunda, on asendamatuks tõukeks olla edasi eestlane.
Põlvkondlikku järjepidavust ei saa sugugi üle hinnata. See ongi peamiseks põhjuseks ja meie kogukonna huvides — toetada noorte koori. Tooksin mitte just juhusliku näite, ühe valikulise pilgu minevikust, mis üsna ilmekalt näitab, kui tähtis on anda nendele noortele nii materiaalset kui sümboolset toetust, kes on demonstreerinud huvi laulu ja muusika vastu.
Toronto Peetri koguduse noortekoor „Lootus“ oli alates 1970-ndate keskaastatest umbes dekaadi vältel selliseks kooriks, nagu seda on praegune koolide koor. Neid sidus mitte ainult kogudus, ühised leerilennud, lauluarmastus, vaid ehk kõige rohkem rahvus. Algul oli koori repertuaar peamiselt vaimulik, lauldi ju jumalateenistustel koguduse rõõmuks. Kaks head ja energilist noort dirigenti, esmalt Charles Kipper, siis Rosemarie Lindau, suutsid koorile sisse süstida selle, mida Nõo pastor Martin Lipp sõnastas „Lauljate tervituses“: „Laul teeb meele mõnusamaks, soojaks külma südame, laul teeb hinge ilusamaks, loob meil rõõmsa nooruse: Lauluvennad laulge nii, ela, ela isamaa.“
Koori sooviti astuda, koorilaul tõmbas ning enam ja enam asuti isamaalist laulma koos vaimulikuga. Koori kõrge tehniline tase ja nooruslik värskus tähendas, et „Lootust“ sooviti mujale esinema. Reisiti Põhja-Ameerikas nii Montreali, New Yorki, Lakewoodi, kui San Franciscosse — toonastele Lääneranniku Eesti Päevadele. Lauldi Põhja-Ameerika laulupidudel, suurkontserditel, salvestati laulu heliplaadile. Seda kõike majandati peamiselt oma taskust — korraldati tuluõhtuid puudujääke tasa tegema, mida võõrustajad, arusaavad vanemad või oma kogudus ei suutnud täies ulatuses kinni maksta. Reisi-, toitlustus- ning majanduskulud polnud mitte väikesed.
Noortekoorid — nagu kõik koorid — vajavad pidevat järelkasvu. Haridusteekond, töökohad, pereloomised tähendasid tollal „Lootuse“ hääbumist. Siinjuures tuleks aga täheldada, et lõviosa „Lootuse“ ridades laulnuid laulavad tänapäeval ikka edasi — kas Ööbikus, TEM-is või mujal. Aitavad näiteks oma koguduse koori Cantate Domino vajaduse korral jõuluajal välja. Samuti tuleks rõhutada, et koolide koori dirigent Reet Lindau-Voksepp on ise „Lootuse“ alumna, abikoorijuht, tema tütred on samuti koolide koori liikmetena astumas või astunud ema jälgedes. Praeguses koolide kooris on ka teisi noori, kelle vanematele kinnitus lauluarmastus ja eestlus tugevalt südamesse „Lootuse“ ridades.
Arvestades kurba tõsiasja, et tänapäeva Toronto koolisüsteemis on ametiühingute mõju suur ja pea iga-aastase lepingusõlmimise huvides ennastteeniva „work to rule“ lähenemise tõttu praeguste koolilaste vanematel suurem majanduslik koormus — leida raha väljaspoolt maksumaksja majandatud süsteemi selliste loomulike asjade jaoks Kanada koolides nagu väljasõidud või muusika ja koorilaulu viljelemine — ei saa oodata, et eesti koolide koori suudaksid ainult lapsevanemad majandada. Teadagi on meie vananev väliseesti ühiskond ettevaatlikum selles, kuhu oma raha suunata. On neid soove ju palju, tuleb valida, mida või keda saab toetada.
Ent oleks asi pelgalt rahas. Põhimõtetele ning rahvuslikule pärandile ei saa hinda panna. Kui Seedriorul kuuleme, kuidas TEM ja koolide koor koos laulutamme istutavad, mis jääks kauaks rajutuultes püsima; kui Lääneranniku eestlaskonnale Harrison Hot Springs'is meie noored isamaalisust laulus väljendavad, näidates kuidas väliseestluse kantsis Torontos peetakse laulu ja vaarisade, -emade keelt tähtsaks, siis saame aru, et eestlusel pole hinnasedelit.
Kaunimad laulud tõusevad ikka meie nooruse südame põhjast vaimustuse väel. Hoiame seda vaimustust elujõulisena, et põlvkonna pärast vanu ajalehti sirvides ei peaks keegi lugema, kuidas võõrsil eestlus käest kadus.