Paljud tabavad väljendid kaotavad aja jooksul oma sära. „Eestlased on laulurahvas“, „eestlased laulsid end vabaks“ jt. kuuluvad selliste hulka, olles korduvast kasutamisest lausa kulunud. Kuid pruugib vaid mõnel tähelepanuväärsel sündmusel aset leida, kui nende väljendite esialgne sära taastub.
Nii juhtus ka Torontos eelmisel laupäeval, kui arvuka kuulajaskonna ette astusid meie koorid. Lauljaid oli tulnud ka Hamiltonist jm. Asjatundliku kirjutise sellest aasta tippüritusest leiate teisal meie tänases lehes.
Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas oma väsimatu esimehe Heikki Paara juhatusel korraldas meile, kes me Eesti laulupeo elamusest seekord ilma jääme, oma väikese mini-laulupeo.
Laulupeo kontsert Toronto Centre for the Arts saalis tõestas ehk kõige ilmekamalt, et eestlus elab Kanadas edasi. Lauljate ridades oli üllatavalt palju noori. Muljetavaldav on Eesti Koolikoori juhi Reet Lindau-Voksepa suutlikkus, kes on osanud isegi teismelised poisid laulma panna. Ja nii kõlaski koolikoori laul ootamatult puhtalt ja koguni mitmehäälselt. Selle noore koori liikmetel pole mingit põhjust häbeneda Tallinna laulukaare all; vastupidi — nad võivad olla uhked nii oma laulu- kui keeleoskuse üle.
Kuulajad ei väsi kiitmast kontserdil valitsenud armast kodust õhkkonda, mitmekesist repertuaari, tublisid lauljaid ja juhte. Kontakt oli publikuga loodud esimesest hetkest alates, kui saali rõdult kõlas nelja trompetisti esituses Eesti laulupidude avasignaal. Rahvuslik meeleolu läks pidevas tõusujoones, jõudes kulminatsiooni ühendkoori viimaste ettekannete ja ühislauluga.
Olge te kõik tänatud, kes aitasite sel erilisel laupäeva pärastlõunal teoks saada!
Ja nüüd pakivad lauljad ja nende juhid juba kohvreid, sest laulutiivad kannavad neid ilusa isamaa poole just nii, nagu Peep Sarapiku laulus oli juttu mesipuust, mille poole lendavad mesilased, et sinna viia lilledelt kogutud nektar. Meie lauljad viivad ühisesse „laulutarusse“ oma muusikapanuse.