Vist oleks kõige õigem selline nimetus anda sellele üritusele, mis Toronto Eesti Majas 10. mail aset leidis. Välja kuulutatud oli see küll kui Toronto Eesti Meeskoori kevadkontsert, kuid kontserdi atmosfäär puudus. Rahu, rahu, vennad kikilipslased, ma ei ole teie ründamise peal väljas, ei ole kriitiliselt üleolev, ammugi mitte pahatahtlik. Konstateerin vaid nukravõitu paratamatust, et meie ühiskonnas on kontsertide aeg ümber saanud või saamas, vähemalt koorilaulu osas. Et me seda sõna ikka veel kasutame, tuleneb nostalgiast ja mõnevõrra ka mugavusest: oleme selle väljendiga harjunud ja pole viitsinud sobivamat välja mõelda. Aitab targutusest, mingem kava juurde.
Koori juhatas Charles Kipper, keda assisteeris klaverisaatjana Asta Ballstadt. Solistiks Sven Simm klassikalisel kitarril. Koori kava oli valdavalt eestilik, vanameistreist (Kunileid, Läte) pihta vana vabariigi aegsete suurusteni (Vettik, Karindi. Ernesaks, Tubin) ja sealt edasi „meie oma“ Toi järgi Alo Ritsinguni ning lõpetades „pesamuna“ Sirje Kaasikuga. Viimane ei pälvi seda hellitusnime niivõrd ealt kui muusikaliselt. Kavalehte silmitsedes võis Romberg mõjuda nende hulgas võõrkehana, kuid ometi oli just tema see, kelle laulu esitades mehed end kõige mehisemalt tundsid.
Esimene osa algas patriootilise noodiga. Kunileidi „Sind surmani“ mõjus kui ärkamisaegne truudusvanne, mida see ju Koidula sõnastuses oligi. Kaasiku kaks järgnevat laulu kõlasid ootamatult värsketena ja tundus, et mitte vaid oma uudsuse tõttu. Eriti veenev oli Kalju Lepiku sõnadele loodud „Õiguse järele“. Ernesaksa „Sireli! Kas mul õnne?“ ja Vettiku „Sa oled nii armas mulle“ olid kevadiselt lüürilised, viimane lisaks veel emadepäevailmeline. Rombergi „Meeste laul“ Endel Loo meisterlikus tõlkes pani esimesele osale Asta Ballstadti klaveri toetusel jõulise punkti.
Enne solisti etteastet kasutas koori esimees Heikki Paara juhust lillekimbuga tervitada dr Roman Toid, meenutades, et 42 aastat tagasi pandi viimase eestvedamisel alus Eesti Lauljate Liidule Põhja-Ameerikas ning et see sündmus oli seotud Torontos aset leidnud meeslaulupäevaga.
Kitarrist Sven Simm tõi oma instrumendiga kavasse veidi rahvusvahelist hõngu. Bach, Tarrega ja Merlin kõlasid noore muusiku sõrmede all nauditavalt ja veenvalt. Paari hetkelist takerdust mängutehnikas oleks liig pahaks panna, ainult – iga pisimgi takerdus katkestab elamuse ja selle taastamine võtab kauem aega kui mängijal järgmise akordi leidmine. Talenti on noormehel piisavalt ja kindlasti sooviks teda edaspidigi kuulda.
Teine osa oli oma ilmelt värvikam ja vaheldusrikkam. Toi kahest palast oli Herk Visnapuu sõnadele loodud „Me tuleme tuhandest tuulest“ siinkirjutajale tundmatu ja mõjus seetõttu nagu ootamatu aastatetagune terekäsi. Tubina „Muhu tantsus“ olid koorisolistideks (e. ätsenoppijaiks) Kristoffer Hess ja Enn Kiilaspea. Karindi nõudliku kantaadi „Rändavad veed“ katkendis täitis solisti rolli Andres Raudsepp. Nende vahele oli lükitud iidse lauluisa Läte kulumatu (ja siiski pisut kulunud) „Kuldrannake“. Ritsing oli sedapuhku kahekordselt ulakas - nii „Eksimise lugu“ kui „Ecclesia“ on toredad laulumehelikud koerustükid. Kui keegi teab muusikalist vastet vemmalvärsile, siis kasutagu seda. Nii Karindi kantaat kui Toi vaata et igihaljaks lauldud „Uhti, uhti“ vajasid Asta Ballstadti klaveri kaasabi.
Koor esines 25-liikmelises hästi tasakaalustatud koosseisus. Kahjuks jäi esimese tenori rühm vaatamata arvukusele veidi kahvatuks ja seda just pehmetes lüürilistes palades (Ernesaks, Vettik). Puudus vajalik tenoraalne sära. Jõulisemates oli koori häälevärv ühtlasem. Tunda andsid kohati ebatäpne dirigendi jälgimine ja häirivalt mugav hoiak, kus laulu alustab paari-kolmemeheline „eelsalk“ ning järelvägi liitub nendega teisel noodil.
Kuulajaskond, mitte just napp (kuigi võinuks olla arvukam), suhtus ettekannetesse soojalt ning aplodeeris poolehoidvalt. Eks publik ole kahanenud koos koori endaga. Kuid meid jätkub veel, nii laulma kui kuulama. Jõudu ja vastupidavust mõlemale!
