18.01 õhtul süüdati Tallinna sadamas, Admiraliteedi basseini äärsel lumisel väljal vanadest kuivanud jõulupuudest tehtud tuleskulptuurid. Neid oli meisterdanud kunstiüliõpilased kes maagilise muusika saatel oma loomeid ka tõrvikutega süütasid. Nii tehti Valgusefestivali raames ka Tartus ja mujal.
Niisiis südametunnistus kiskus tol varasel laupäevahommikul hoopis bussijaama (ehk siis Tartu) poole, kus pidi toimuma üliõpilasorganisatsioonide, korporatsioon Filiae Patriae ja Amicitia laulupeole pürgijate ühiskoori proov. Kuna laulukaare alla soovijaid on palju, peab suurem osa n-ö II järgu lauljaid läbima ettelaulmise proovi, mille toimumisaeg ja -koht on seni veel salastatud...
Pimedas lähen mööda haudvaikset, lumega pakitud Lastekodu tänavat. (Tallinna kõnniteedele ei panda enam soola, vaid peenkruusasegu, millele järgneb lume pruuniks kündmine.) Aga bussijaamas on juba elu ja sagin. Kassatädi palub 50 krooni üheotsapileti eest. Sisimas jahmun — nii odavat piletit pole veel saanud. Mõtlen endamisi, et äkki on tegemist piraatbussiga?! Ootesaalis rippuv suur silt teatab, et piraatbussiga sõites seate oma elu riski. Aga egas ometi kassatädi neile pileteid müü... Tartusse läheb igal juhul (ametliku) graafiku järgi busse peaaegu iga poole tunni tagant ja neid saab kõiki näha ning pileteid broneerida internetist: www.bussireisid.ee. On ilmunud ka uued kahekordsed bussid, kus saab jooke osta. Ilmselt on nendes ka WC, mida üldjuhul Eesti kaugliinibussidel EI ole; see on fakt, millega tuleb kiivalt arvestada.
Kui reisimishinnad tunduvad odavad, siis Eesti bensiinihinnad on seevastu kanadalasele üle mõistuse. Bensiininumbrid tähistavad nende pliisisaldust (89, 95, 98); niisiis 95 on keskmine pliivaba kütus, mille hetkehinnaks umbes 10,90 EEK-i liiter ehk $1,15 CAD. Sõitkem rongiga!
Kuid mina olin bussis, kus kombekohaselt kaikus juhi juurest Raadio Elmarit ja peaaegu kõrvetavat õhku uhas säärtele. Õnne tipp on keskenduda 2,5 tundi vaid mööduvale härmas maastikule ja kahele nädalalõpulehele, jaamas ostetud kiluvõileivad kõhus. Pühapäeval Eestis lehti ei ilmu, kuid laupäeval on nendes lisad, Eesti Päevalehes „Laupäev” ja Postimehes „Arter”, mis muuseas külvavad ideid vaba aja veetmiseks. „Laupäev” näiteks lausa lahterdab tegevussoovitusi. Üksikule pakkus ta tol päeval näitustekülastust (õhust tehtud fotod pealinna uusehitistest, moekunstniku jalanõud) ja peona Pärnu nüüdismuusikapäevi. Paarile soovitati suusamatka („kes see ikka viitsib soojas aluspesus mööda kaubamajasid tungelda”) või Nõmme keskuse „piisavalt vanamoodsat” kino; perele omakorda teha puuviljaletis ja keldris korralik ülevaatus ning korraldada vitamiinilõuna. Võiks ka kogu perega minna Tartu Aura veekeskusesse troopilist mänglevust nautima.
Minuga viis tundi teist sopranit laulnud sõbranna Liina läks hoopis Tartu laululava lähedusse uisutama. Ka Tallinna lauluväljakul on avatud liuväli ja sealsel mäel saab igal juhul kelgutada ja „tuubiga” laskuda. Mäesuusatajatel ei ole ka kaugele sõita, nüüd on Eestil oma Kuutsemäe, Väikse-Munamäe ja Kütioru keskused ning öösel saab murdmaad sõita valgustatud radadel mitte ainult Otepääl, aga lausa Nõmmel. Pikamaasuusa-maratonisarjast Estoloppet oli ära juba Viru Maraton Mõedakul (25.01), ees on veel Tartu (08.02), Tallinna (Aegviidul 22.02) ja Haanja (07.03) maratonid. Kõige toredam lehenõu oli aga järgmine: „Pidudest on siiber ja pimedus tükib kallale? Soovitus: tekita endale linnumaja ja vaata hommikuti, kui reipad on kuldsed tihased päevalilleseemneid pugides.”
Nädalalõputi lähevad mõned eestlased metsa, torni otsa. Antud rahvahulk sõitis pealinnast Looduse Omnibussiga ühepäevasele Kõrvemaa matkale. Sellelt, Aegviidu-Paukjärve vallseljakul asuvast vaatetornist avaneb vaade vasakule (e. põhja) Kõnnu Suursoole ja paremal viib metsaga kaetud järsak alla Paukjärve ning kogu järvede kobarani. See on A.H. Tammsaaret inspireerinud kant kus 1931. aastast oli NMKÜ (YMCA) Koitjärve laager, mille järgi Göteborgi eestlased oma skautlike noorte laagrialale nime andsid. Fotod: Riina Kindlam