Oled praegu üks parimaid kandleinstrumentaliste Eestis ja esinenud tähtsatel üritustel Eestis, USAs, Austraalias ja Saksamaal. Mis tekitas sinus huvi kandle vastu?
LL: Alustasin kandleõpinguid juba 7-aastaselt Tallinna Muusikakoolis Eesti kandle „ema“ Els Roode käe all. Mäletan, et käisin emaga kandleansambel Kukulinnu kontserdil ja mulle avaldas väga muljet, kuidas 10 või enam kannelt koos mängisid. Valisin selle pilli, kuna ei tahtnud traditsioonilist valikut nagu klaver või viiul ning kandle kõla lummas mind juba lapsena.
Kas tegelesid muusikaga juba enne, kui õppisid kannelt mängima? Kas oled muusikat ainult Eestis õppinud?
LL:Hakkasin 4-aastaselt laulma ETV (Eesti Televisioon, toim.) lastekooris Aarne Saluveeri juhendamisel. Sealt algas minu armastus muusika vastu. Pärast Tallinna Muusikakooli lõpetamist suundusin õppima Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakooli ning edasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse. Kromaatilist kannelt on võimalik olnud õppida 2002. aastast, kuid soolopillina alles 2011. aastast. Olen esimene kandlemängija Eestis, kes lõpetas kandle eriala solistina interpretatsiooni osakonnas (Kristi Mühlingu kandleklassis). 2010. aastal täiendasin end Soomes, Sibeliuse Akadeemias Ritva Koistineni kandleklassis.
Mõned peavad kannelt piiratud repertuaari ja võimalustega rahvapilliks. Mis tegi kandle sulle mitmekülgsemaks? Millal sa seda avastasid?
LL: Kandle ajalugu ulatub mitme tuhande aastani ning on siiani rohkem tuntud kui rahvamuusikapill. Aastal 1963 arendas eesti pillimeister Väino Maala koostöös Els Roodega välja kromaatilise kandle, mis suurendas kandle õpetamise ja mängutehnikate arengut. Uuel kontsertkandlel saab mängida kõiki muusikažanreid vanamuusikast jazz- ja popmuusikani.
Eesti Muusika ja Teatriakadeemia andis välja CD plaadi „Võnge“, mis toob esile kandle mitmekülgsust.
2015. a New Yorgis esinesid sa USA „Elu tants: Tallinn Mass“ esietendusel, mille helilooja oli Roxana Panufnik ja laulusõnad kirjutas tuntud luuletaja Doris Kareva ning mis sai ette kantud Choral Chameleon Dimenna Centre for Classical Music keskuses. See oli ambitsioonikas ettevõtmine, kus esines suur koor, orkester, tantsijaid ja Eesti kannel. Kuidas tundsid ennast sellel esietendusel?
LL:See oli kindlasti siiani üks tähtsamaid ning põnevamaid projekte, milles olen osalenud. Roxanna Panufnik on väga tunnustatud inglise helilooja ning mul oli au temaga 2010. a suvel kohtuda, kui ta tuli esmakordselt Eestisse, et siinse kultuuri ja eluga tutvuda. Kuuldes kannelt, otsustas ta kohe kandlele soolopartii missasse kirjutada. 2011. aastal toimus Jaani kirikus Tallinna Missa maailma esiettekanne ning 2015. a juba Ameerika esiettekanne, kus ainukese eestlasena lõin kaasa mina. Kannelt ei teata ega mängita mujal kui Baltimaades ning siingi on igas riigis kandlest oma versioon.
Sa olid mingil määral teerajaja, tutvustades kannelt New Yorgi ja P-Ameerika muusikamaailmale. Kas arvasid kannelt õppides, et see viiks Sind rahvusvahelisele lavale?
LL: Olen alati uskunud, et eesti kannel läheb mujal maailmas muusikaarmastajatele väga peale. Igal suvel annan kannelt tutvustavaid kontserte turistidele, kes tulevad Eestisse ning tahavad meie kultuuri ja muusika kohta rohkem teada. Inimesed on alati väga üllatunud, et selline eriline pill on siin Eestis ning et nad pole varem taolise kõlaga pilli kuulnud. Nii olen ka Ameerikas, Austraalias jm. esinedes saanud kandle erilisele kõlale ja oma mängule vaid positiivset tagasisidet.
Esinesid eemisel aastal Austraalias. Mis viis su sinna?
LL: Osalesin XXVI Eesti Päevadel Austraalias koos viiuliansambliga Võlukeeled. Adelaide’is Eesti Päevadel oli meil palju esinemisi ning saime väga sooja vastuvõtu osaliseks. Oli tore kohtuda kohalike Austraalia eestlastega, kes väga hindavad ja hoiavad seal au sees eesti kultuurielu. Esinesime ka 24. detsembril Sydney Läti kirikus jumalateenistusel, kuhu oli jutlust pidama sõitnud ka EELK peapiiskop Urmas Viilma.
Kus on olnud sinu viimase aja esinemised?
LL: 2017. aasta novembris käisin esinemas Saksamaaal, Frankfurdi lähistel asuvas Wiesbadenis, kus asub Hesseni liiduvabariigi peakantselei. Seal toimus diplomaatidele ja kultuuriametnikele Eestit tutvustav kontsert-loeng. Esitasin Arvo Pärdi soolo- ja kammermuusikat, viimast sakslasest tšellisti Florian Streichiga.
Mis sinu arvates on kandle potentsiaal rahvamuusikas, aga ka kaasaegsetes vormides või seotuna teiste žanrite või rahvamuusikatöötlustega?
Alan Stivel saavutas edu anglosaksi maailmas 1970. aastatel oma kelti harfi muusikaga. Ta kombineeris Prantsusmaa ja Ühendkuningriikide rahvamuusikat kaasaegsete laulusõnadega. Kas arvad, et see oleks võimalik ka Eesti kandlemuusikas?
LL: See võib olla kindlasti kandle tulevik. Kromaatiline kannel on ideaalne pill esitamaks nii vanamuusikat, folki kui kaasaegset muusikat ning paljud eesti ja nüüdseks ka juba välismaa heliloojad on avastanud selle pilli suured võimalused. Piiride avardamine ja žanrite põimumine on nii uue ja lõpuni avastamata pilli puhul nagu seda on kromaatiline kannel, tulevikus üsna vältimatu.
Milliste projektidega Sa praegu tegeled?
LL: Igapäevaselt töötan kandleõpetajana Viimsi ja Tallinna Muusikakoolis, mängin jazz-folk trios „Kolm Kõla“ koos laulja Maria Väli ning armeenia päritolu kontrabassimängija Ara Yaralyaniga. Võtan osa väga erinevatest projektidest nii soolo- kui kammermuusikuna. 2018. aastast olen ka Eesti Kandleliidu esimees, aitan korraldada kandlekonkursse, festivale ning üritan teha kõik selleks, et kromaatilise kandle õppimine ning mängimine leviks üle Eesti ning kaugemalegi.
Suur aitäh!
Laura Lindpere esineb lektorina Kotkajärvel 18.-25. augustini 2018 toimuvas Metsaülikoolis .
Rohkem informatsiooni: https://www.facebook.com/laura...
https://soundcloud.com/laura-l...