Andekas lauljatar Laura (Remmel, end. Põldvere) Eestis tutvustamist ei vaja. Oktoobrikuus on ka Toronto publikul võimalik nautida tema esinemist. Meil on heameel, et Laura oli nõus rääkima"Eesti Elule" oma tegemistest.
Oled pärit Tartust. Kuidas jõudsid lapsepõlves muusika juurde?
Olen juba lapsepõlvest saadik armastanud laulmist ja laulmisega ''mängimist''. Kui onu sai oma esimese videokaamera, siis hüppasin kohe masina ette, et oma improviseeritud lugusid hakata esitama. Polnud vahet, mis teemal lugu oli, ikka jõudis sinna välja, et ''emme-issi kalli-kalli''.
Vaatamata sellele hakkasin tõsisemalt tegelema laulmisega alles hilisemas eas, kui sattusin tänu memmele Ursel Oja juurde õppima Ülenurme laulustuudiosse. Tänu Urselile arenesin laulutehnikas tohutult ning ta innustas ja oli kõrval nagu tõeline õpetaja peab olema – meil oli nagu vanasti meistri-vasalli suhe. Lisaks sain temalt ka tohutu annuse rõõmu, mida teistele edasi anda läbi muusika.
Oled võitnud palju erinevaid konkursse ning esindanud Eestit mitmel rahvusvahelisel lauluvõistlusel. Millist neist pead endale kõige olulisemaks?
Kindlasti ei saa öelda, et üks konkurss on teisest olulisem ning tähtsam, sest igaüks neist on teatud etapil mänginud väga olulist rolli. Pean tunnistama, et kui ise oleksin enda eluplaanid teinud, siis oleks mu elu üsnagi igav. Aga kuna elu kulgeb omasoodu, siis on olnud tohutult põnev! Kas oleksin arvanud, et esindan Eestit Eurovisioonil 16-aastasena? Või et võidan saate “Kaks takti ette” 16-aastasena? Soololauljana oli võib-olla olulisem “Kaks takti ette” võit, sest see oli esimene võistlus, kus pidin enda eest seisma ning omal käel hakkama saama. Üks südantsoojendavamaid hetki oli “Laulukarusselli” I voorus aastal 2004, kui kadunud Eve Viilup peale salvestust õhkas minu laulu peale, et ''oo, milline laulja''. See oli alles innustus! (Pikemalt Eesti Elu 2. oktoobri paberlehes)
Torontos Tartu College’is esineb Laura koos Joel Remmeliga neljapäeval, 22. oktoobril kl 7.30 õ.; New Yorgis esinetakse 17.10 ja Chicagos 24.10.[/b]
