REPLIIK Lauri Laugen,
www.DELFI.ee Vahetult enne Euroopa Liidu esinäo ehk presidendi valimist, või peaks ütlema kokkuleppimist, puistatakse lihtsurelikele ainult kandidaatide nimesid. Selge on kaks tõsiasja: suurriigid ja kihlveokontorid eelistavad Belgia peaministrit ja Toomas Hendrik Ilves ei mahu pildilegi.
Euroopa Liit, mis väidab end olevat demokraatlike väärtuste ja ülima avatuse kaitsja, tegutseb oma esindusisiku ametissemääramisel (just nimelt määramisel, mitte valimisel) tegelikult täieliku salastatuse tingimustes.
Läti endine president Vaira Vīķe-Freiberga, kes on päev enne europresidendi kindlaks määramist ainuke end ametlikult kandidaadiks kuulutanud isik, on välisajakirjanduses korduvalt sõna võtnud sellise nurgataguse toimimisviisi vastu. Vīķe-Friberga võrdles seda koguni Nõukogude Liidu kõrgete riigitegelaste ametissemääramise mehhanismiga.
Selge on see, et niisugune kõrgel tasemel salaja kokkuleppimise poliitika ei too Euroopa Liitu kellelegi lähemale, vaid pigem muudab selle veelgi ebamäärasemaks ja kaugemaks moodustiseks, mis toimib omatahtsi, tema kodanike ja suure tõenäosusega ka väiksemate liikmesriikide tahtest hoolimata.
On siililegi selge, et üskõik milliseid Euroopa Liidu otsuseid pole võimalik vastu võtta Saksamaa ja Prantsusmaa vastuseisu korral. On ka teada, et mõlemad Euroopa suurriigid toetavad Euroopa Liidu presidendina Belgia peaministrit Herman Van Rompuyd. Sakslased põhjendasid seda muidugi kaunisõnaliselt sellega, et peavad väga tähtsaks väikeriikidele suurema rolli andmist Euroopa Liidu jaoks tähtsates küsimustes.
Omaette liini ajab selles küsimuses Suurbritannia, kes on alati teataval määral mässumeelne olnud. Oma kandidaadile Tony Blairile brittidel toetust leida ei õnnestunud ja nii asusid nad Hollandi peaministri Jan Peter Balkenende selja taha.
Nagu näha, on suurriikide jaoks parimad kandidaadid pärit omamoodi nende oma tagahoovist. Milleks peaksid nad otsima kedagi kaugelt idast? Valides Van Rompuy, Balkenende või Luksemburgi esindaja Jean-Claude Junckeri, saadakse tuttav ja turvaline poliitiline kultuur, keegi omade seast.
Mõni Toomas Hendrik Ilves või Vaira Vīķe-Freiberga on ettearvamatu ja võib ootamatult välja tulla kummaliste initsiatiividega, mis Lääne-Euroopa vaikset tiksumist segama võivad hakata. Liiatigi ei saa nad venelastega läbi.
Mida tavakodanikul on sellisel puhul võimalik öelda või teha? On näiteks olemas suurepärane võimalus totalisaatoris panuseid panna.
Spordiennustusportaali bwin.com andmetel on kõige kõrgemad šansid ikkagi Van Rompuyl. Vīķe-Freiberga võimalusi hinnatakse seal sama kõrgelt kui Balkenende ja Junckeri omi. President Ilvest pole aga võimalike kandidaatide hulka arvatudki.
