Nele-Mai Olup
reporter
14. märts 2017 17:03
Õigekeelsussõnaraamatud. | FOTO: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

http://www.postimees.ee/404571...

Rääkides emakeelepäevast, tõdes ajaloolane Lauri Vahtre (IRL), et e-etteütluse kirjutamine on parim, mida sel päeval teha saab.

Vahtre tunnistas, et eksis etteütluses kolmes kohas. Ta kirjutas reka ühe K-tähe asemel kahega, kaheksandat klassi märkiva numbri «8» taha jäi punkt panemata ja sidend olgugi et sai kirja komaga. «Reka oli paljudele üllatuseks, 8. klass oli puhas hooletusviga ja olgugi et on selline asi, kus ma tunnistan, et teadsingi valesti,» kommenteeris kirjutaja. «Sain targemaks,» võttis Vahtre etteütluse kokku.

Kolm viga on natuke palju

Kolm viga on tema hinnangul siiski ühes etteütluses natuke palju, üks-kaks kannataks veel kuidagi ära. «Ma enda arvates valdan eesti keelt võrdlemisi hästi, aga nagu näha, on toimetajat ikkagi vaja,» tõdes Vahtre.

Vahtre ei osanud täpselt öelda, mitmes e-etteütlus see talle oli, kuid meenutas, et kolm-neli tükki on kokku kirjutatud. «Möödunud aastal ei teinud ühtki viga, aga läks selles mõttes kehvasti, et magasin õige aja maha,» meenutas Vahtre, «ja tegin hiljem järele, nii et see arvesse ei lähe.»

E-etteütlusi teeb Vahtre ühelt poolt sportlikust huvist, aga samuti selleks, et end testida. «Miks mitte? Ma lähen täna õhtul mälumängu ka mängima, kuigi pole mitte mingi proff, kes istuks päevad läbi entsüklopeedias,» rääkis ta.

Etteütlusel osalenute arvu kasv räägib Vahtre arvates sellest, et taoline sportlik ja patriootlik ettevõtmine on inimestele emotsionaalselt sobiv. «Leidub inimesi, kes teevad seda huvi ja rõõmuga kaasa. Alati on neid, keda huvitab võistlusmoment.»

Vahtre tunnistas, et ei tähista emakeelepäeva kuidagi erilisel viisil. «E-etteütlus ongi parim, mis sellel päeval teha.»

Ta rõhutas, et keelt tuleb hoida ja kaitsta. «Ei tohi kunagi unustada, et keel püsib seni, kuni püsib rahvas,» sõnas Vahtre, kelle sõnul seisnebki suurim oht keelele selles, kui kaovad ära eesti keele rääkijad. «Eesti keele päästab vaid see, kui Eesti naised ja mehed saavad lapsi ning kasvatavad nad eesti keeles üles. Ma tean küll, kuidas sellist juttu ei sallita tänapäeval, aga see on ometigi nii. Siis tuleb tükk tühja maad ja siis tuleb keelekaitse ning muud sellised abinõud,» selgitas Vahtre.

Mis ohustab eesti keelt?

Samuti tõi ta keele ohustajana välja võõrmõjud, kui need tulevad korraga ja liiga palju ning hakkavad keele struktuuri lammutama. «Juhul, kui mõjusid tuleb nii-öelda äraseeditaval määral, siis ei juhtu midagi. Kogu aeg on mõjusid tulnud.»

Rääkides noortest, kes kasutavad oma kõnes palju ingliskeelseid väljendeid ehk anglisme, meenutas Vahtre aega, kui eesti keeles kasutati palju keelelisi venepärasusi ehk russisme. «Arvan, et midagi väga hullu siin sündinud ei ole,» sõnas ta. «Mäletan, kui russisme täis oli varateismeliste kõnepruuk minu lapsepõlves. Natuke on neist alles, «davai» ütlevad praegused noored ka, aga ega väga palju rohkem polegi.»

Vahtre lisas, et oht võib olla ka poliitiline, kuid see ei ole tema hinnangul õnneks praegu väga terav. «Kui me oma riigi peaks kaotama ja kui siia lihtsalt tuleb teiskeelne valitsus, kes hakkab teadlikult keelt välja suruma.»

Kõige rohkem kardab Vahtre sellepärast, et kaovad ära terved valdkonnad teaduses, kus eesti keelt ei kasutatagi, ei kirjutata eestikeelseid tekste ega peeta loenguid. «Siis kängub oskussõnavara ja sealt võib hakata keelepuu mõnest oksast kuivama,» nentis Vahtre.

Ta ütles, et mõnel puhul on rahvusvahelisus arusaadav, kui on teadusharu, mida viljeleb vaid käputäis inimesi, kuid kui selliseid alasid tekib järjest juurde, võib Vahtre sõnul juhtuda, et see hakkab mõjutama ka inimeste igapäevakeelt.

Paanikat pole vaja

«Sellega ei ole esialgu midagi vaja hirmsasti teha või kohutavalt paanikasse sattuda, vaatame, mis see protsess toob,» sõnas ta. «Ega maailm ei seisa paigal ja ega meie keel ainuke pole, mis selle ingliskeelse maailma sees peab kuidagi hakkama saama. Samad probleemid on ka teistel ja isegi väga suurtel keeltel nagu saksa keel või prantsuse keel.»

Vahtre sõnul on Eesti puhul tegu ehk osaliselt moega, kange sooviga olla hästi rahvusvaheline. «Võib loota, et mood läheb üle ja alles jääb see, mis tõesti on vaja.»

Ta rõhutas, et rahvuskultuur on tervik ja mis vähegi võimalik, tuleks oma keeles ära teha. «Niisugune globaliseerumine meil ka käes ei ole, et eesti keel uuesti taandada mingisuguseks köögikeeleks,» sõnas Vahtre

«Lõpuks on meie keel väga kaua vastu pidanud, vast peab veel.»

Rääkides harjumatutest uuendustest eesti keeles, tõi Vahtre esile võõrpärisnimede hääldamise ja õigekirja. «Juba peab kuulma raadiost mingis Pariis–Nissi maratonist. Vabandust, Nissi on koht Tallinna lähedal. Selle paiga nimi on Nizza, nii on ta meie keelde juurdunud. Minu meelest peaks ka Jamaika jääma Jamaikaks ja Venetsueela Venetsueelaks.»

Taoline püüdlik hääldus, mis tugineb valele põhimõttele, et võõrpärisnime tuleb keeles kohelda kui tsitaati, kahjustab Vahtre sõnul eesti keelt. «See on tõusiklus, eputamine. Küll oleks tore, kui sellest üle saaks.»

Märkmed: