Lauri vahtre | FOTO: Tõnu Noorits
http://arvamus.postimees.ee/41...
Midagi on valesti, kui end just kui liberaalideks kuulutanud arvamusliidrid sildistavad, ähvardavad ja alavääristavad kogu ülejäänud eesti ühiskonda, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.
See, mis toimus, ei olnud mitte mineviku retsidiiv, vaid tuleviku ettekuulutus. Ja siit ka mõne ideoloogilise isatapja ahastus. Võim hakkab käest libisema. Sotsiaalkonstruktivistlik hobuseunenägu on lõppemas.
Vandenõupõllud lokkavad
Vandenõusõpradel on head päevad, materjali leidub külluslikult. Koguni nii külluslikult, et hakka või ise uskuma. Näiteks võib igaüks esitada küsimuse, kuidas juhtus, et just siis, kui oli puhkenud Vene propagandakanalite lausrünnak – natsismisüüdistusega aukohal – NATO egiidi all vändatud metsavendi tutvustava pooldokumentaalfilmi pärast, ilmub artikkel, milles arvukate absurdsuste kõrval laimatakse eestlaste rahumeelseid rahvustundeid ja tembeldatakse neid russofoobseteks ning natslikeks.
Kuidas juhtus, et selle valeliku artikli korjas üles Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaal? Kusjuures mitte tööõnnetuse korras, vaid hiljem kinnitades, et see oli «õigustatud». Kuidas juhtus, et laimulugu nimetab värske õhu sõõmuks ajakirjanik, kes importis Eestisse kellegi Itaalia fotograafi (või peaks ütlema «fotograafi»?) ja püüdis innukalt kaasa aidata, et too saaks pildistada relvadega lapsi ning omakorda mingi laimuloo kokku klopsida?
Kuidas kõlab see kõik tõsiasja taustal, et Vene propaganda on juba aastakümneid püüdnud Eestile külge kleepida pisikese tigeda natsiriigi mainet? Kui naiivne tuleks olla, et keelduda uskumast, et selle eesmärgi nimel arendatakse ka plaanipärast tegevust, selleks kulutatakse raha, selleks kohtutakse inimestega, selleks tehakse veel palju muudki – mitte ei lahmita niisama, umbropsu, kui tuju tuleb?
Kuid pidagem hoogu. Kuldreegel ütleb, et põhjused on alati lihtsamad, probleem ise aga laiem. Raske on uskuda ju sedagi, et ükski arukas infodiversant valiks oma rünnaku teravikuks ullikese, kelles pole raske ära tunda püünele ihkavat edevat luuserit ja kes natsikuvandi levitamise pühale üritusele pigem kahju kui kasu toob. Jah, võib-olla kuskil on süsteem ja korrapära, aga mitte kõikjal.
Ajalookangas on lähedalt vaadatuna alati märksa kaootilisem, kui arvatakse. Kangast kaugenedes hakkavad kumama mingid mustrid, ent need moodustuvad meie otsustest pigem loodusjõulise stiihilisusega, mitte kellegi plaani järgi. Inimlik plaan ilmneb harva ja ka siis on see vaid sündmuste kaasmõjutaja, mitte ainupõhjus ega suveräänne suunaja.
Ehk teisisõnu: selleks et kasutada psühholoogilise sõja tandritel vastaspoole «kasulikke idioote», peab aeg nad kõigepealt sünnitama, ja teiseks peab aeg sünnitama ka nende kuulajaskonna. Kui see tõepoolest sünnib, siis pole tegu enam rutiinse hälbega (alati leidub ju äraostetavaid hingi ja egomaniakke), vaid millegi laiemaga, millel on oma ajalugu ja arenguloogika.
Lüüa käega, öeldes: «Ah, jälle üks egomaniakk eputab!», on tegelikult lõks. Tuleb küsida: miks ta püünele lasti? Miks tal on publik?
Antiliberaalne liberalism
Antud juhul võib seda laiemat nähtust nimetada vasakpoolseks liberalismiks. Selle alla saab liigitada nii Pärnitsa kui ka Lobjaka, Parise kui ka Niineste, Härmsi kui ka Männi, Loone kui ka Poomi ning paraku veel paljud.
Kõik nad vaenavad EKREt, kõigile neile viirastub natsism, kõik nad suhtuvad (eesti) rahvuslusse tigedalt või vähemalt pilkavalt. Vasakpoolse liberalismi juuri võib otsida veel sada või koguni mitu tuhat aastat varasemast ajast, sest igal lool on eellugu, kuid valdavaks ja lausa valitsevaks on see mõttevool läänes – täpsemalt lääne intellektuaalide hulgas – tõusnud viimase poole sajandi jooksul.
Absurdsena kõlavad süüdistused – à la Eesti identiteet on rajatud vastuseisule Venemaaga – toetuvad akadeemilisele vundamendile, mida on arvukates instituutides ja mõttekodades laotud vähemalt pool sajandit.
Rahvus igatahes on «out», selle üle vaidlemine näitab vaid madalat arengutaset. Tõde pole olemas, rasse pole olemas, sugusid pole olemas, kõige suhtes tuleb olla tolerantne, rahvaste ja kultuuride segamine on hea, kõigil peab olema õigus olla see, kes ta soovib.
Paraku ei suuda vasakliberalism näha ega ammugi tunnistada, et praktikas kasutavad selle mõttesuuna pooldajad ja propageerijad kõiki neid vahendeid ning institutsioone, mida nende ideoloogia justkui põlustab. Kuulutades kõigi tõdede võrdsust, jäetakse mainimata, et ainus õige tõde on siiski vasakliberaalne tõde; kuulutades tolerantsust, ollakse valmis füüsiliselt ära tapma need, kes pole piisavalt tolerantsed; kuulutades igaühe õigust ise oma põhimõtted valida, tegeldakse ajupesuga konkreetsete dogmade juurutamiseks ja teisitimõtlejate tagakiusamisega.
Ühesõnaga, vasakliberalism ei ole tegelikult liberalism. Liberaalsus oli silmapete, mis ilmnes algusaegadel, kui võideldi mingite konkreetsete normidega. Niipea kui võimu ligi pääseti (kõigepealt ülikoolides ja meedias), kadus liberaalsus nagu tina tuhka.
Halb unenägu hakkab lõppema
Neist asjaoludest võrsub mitu olulist järeldust. Esiteks pole vasakliberalism varasematest ideoloogiatest parem – sama sallimatu, sama täditsev, sama kinni oma tões. Kuid ühtlasi skisofreeniline ja silmakirjalik, oma meetodeid ühtaegu eitades ja samas praktiseerides.
Teiseks selgub, et nii nagu teiste ideoloogiate aeg, nii saab ka vasakliberalismi aeg ükskord läbi. Nagu lääs tüdines viktoriaanlikust täditsemisest, nii tüdineb ta ka vasakliberaalsest täditsemisest. Täiesti paratamatul kombel hakkavad ühiskonnad lõpuks mässama dogmaatikute vastu, kes üritavad olla valitsejad ja vabastajad ühekorraga ning juurutada piitsaplaksude saatel riiklikult reguleeritud armastust.
Ma ei julge ennustada, et ees ootavad ainult lilleaed ja sõbralikult sumisev mesipuu. Kultuuri alustalasid hävitada üritanud ideoloogia paneb veel kaua vastu. Kutsudes sellega esile juba tõesti tumedaid jõude, keda ma ei oota ega toeta. Kui see nii juhtub, siis ütlen nagu Picasso Saksa ohvitserile, kes «Guernica» kohta küsis: «On see teie töö?» – «Ei, teie.»
Ent lubage mul siiski jääda mõõdukaks optimistiks. Selle tunde sain kaasa oma viimaselt – ja ühtlasi ühelt elu võimsaimalt – laulupeoelamuselt.