Täna pühitseme Eesti Vabariigi 85. aastapäeva. Mul on raske kirjeldada, milline õnn on neid sõnu lausuda, sest minu elust on seni suurem osa möödunud nõnda, et vabariigi aastapäeva võis pühitseda vaid salaja, paksude kardinate taga ja uks lukus.

Siin saalis viibib aga palju inimesi, kelle elukogemus on vastupidine. Kes on saanud igal aastal vabalt üksteist tervitada vabariigi aastapäeval ... ainult et see riik ise oli võõra võimu all ja tee sinna oli läbi lõigatud.

Niisiis neil, kel oli isamaa, neil polnud vabadust. Ja neil, kel oli vabadus, neil polnud isamaad. See oli ääretult ebainimlik olukord, millesse meie rahvas tervelt pooleks sajandiks oli surutud; umbes sama julm kui see, kui vangistada hulk lapsi ja jätta pooled neist isata ja pooled emata. Kuid just sellisesse olukorda paiskas meie rahva see toores türannia, mida tunti kommunismi nime all. On lausa uskumatu, et seesama ideoloogia, mis on kõikjal vääramatu paratamatusega viinud despootia ja vägivallani, seisab tänagi maailmas otsekui võrdväärsena teiste kõrval ja nõuab endale eluõigust. Viidates seejuures demokraatlikele vabadustele, mida ta kogu oma olemusega eitab ja kus võimalik, kõrvaldada püüab
Õnneks oleme olemas meie, oma kogemustega nii siit- kui sealtpoolt raudset eesriiet, kes me teame, mida tähendab punalippudega maskeeritud põrgutee. Meie kohus on oma teadmist maailmale väsimatult edasi anda. Aga meil on veelgi kohustusi.

Kõigepealt on meil kohustus oma riik ja ühiskond uuesti üles ehitada. Riik ongi juba enam-vähem olemas, ühiskonnaga läheb see raskemalt. Nende taastamist on vaja kõigepealt muidugi meile endile, või nii nagu Vargamäe Pearu ütles oma pojale, kui too küsis, et kellele seda meie sugu siia Vargamäele ikka nii väga vaja on. Pearu vastas: „Sul pole rehnutti, poeg – meile endile on meie sugu siia Vargamäele vaja.” Aga asi pole ainult meis endis. Ajalugu on pannud meile kohuse – teisiti ma seda mõista ei oska – tõestada kogu maailmale, et kommunistliku rongi alt on võimalik elusana välja tulla, kui vaid ollakse kindlad oma tões ja õiguses.

Kummatigi pole see oma tõe juurde kindlaksjäämine teps mitte kerge. Võõrvõimu poolsajand ei muserdanud mitte ainult eestlaste ihu, vaid ka hinge, ja selline asi on kaduviku palge ees võib-olla veelgi ohtlikum. Vähemalt on kristlik maailm nõnda uskunud juba mitu tuhat aastat ja ristiinimestelt on ikka ja jälle nõutud et nad oma hinge eest hoolt kannaksid. Mis seal salata, Eestis leidus neid, kes alla vandusid, mugandusid, ennast ära andsid. Tõsi, suuremaid või vähemaid mööndusi okupantide võimule pidid tegema praktiliselt kõik, ent selle juures käitusid inimesed erinevalt. Mõned tegid järeleandmisi vastumeelselt, teised ükskõikselt ja kolmandad isegi rõõmuga.

Tänapäeval leidub tarkpäid, kes väidavad, et vene karu käppade vahele jäänud eestlastel polnud valikut – tuli olla kas küüditaja või küüditatav, tuli olla kas vangi saatja või vangi saadetav. Selline väide on hale ja samas väga ohtlik vale. Selliste valede abil üritavad ennast puhtaks pesta kõik maailma juudad, eesti omad kaasa arvatud. Tegelikult oli võimalik ausaks jääda isegi kommunistide võimu all ja eestlaste valdav enamik selleks ka jäi. Ja isegi kurja võis teha erinevalt – kas seda nautides või selle pärast hingepiina tundes. Ma arvan, et see erinevus on oluline.

Kummatigi sai kahjustatud arusaam sellest, mis on õige ja mis vale. Selle tagajärjed on praegugi nähtavad. Eestis ei suudeta kuidagi jõuda kokkuleppele, mida siis ikkagi arvata kasvõi kohtunikust, kelle otsusega mässumeelseid noorukeid aastateks vangi saadeti. Just sellised küsimused ja mitte varanduslik ebavõrdsus jaotavad tänast Eestit, ma ei tea küll kas Esimeseks ja Teiseks Eestiks või hoopis Eesti NSVks ja Eesti Vabariigiks, aga jaotavad. Jah, võibolla just Eesti NSVks ja Eesti Vabariigiks. Ja samas need Eestid põimuvad. Inimesed ei ole ju ühest tükist, keegi pole otsast lõpuni valge või pealaest jalatallani must.
Nüüd, mil riik on enam-vähem taastatud, tuleb teha kõik, et taastada ka ühiskond ja sellised avalikud arutelud, nagu nad praegu eestlaste hulgas käivad, on selle vältimatuks eelduseks.

Õigust öelda meil ju pole teist valikut. Me lihtsalt peame oma ühiskonna taaslooma, sest muidu jääks Eesti Vabariik vaid tühjaks riigikujuliseks kestaks, mille võib täita põhimõtteliselt ükskõik millega. Näiteks kakskeelsuse, kolhoosikorra või sibulakoortega. Aga nii meie kui kogu vaba maailma huvides on, et see täituks ja jääks täidetuks justnimelt eesti meele, eesti keele, eesti kombe ja eesti väärtushinnangutega. Need väärtushinnangud peavad andma vastuse, mis oli hea ja mis oli halb minevikus ning pakkuma õpetussõnu tuleviku tarbeks, kuidas rasketes või keerulistes oludes jääda endaks. Kuidas jääda üksmeelseks ja koos raskustest üle saada, mitte aga manduda uuteks Vares-Barbarusteks või Rein Ristlaanteks, kui keegi neid viletsaid kujusid veel mäletab. Ja kui selliseid ilmubki, kuidas siis mitte asuda neid iga hinna eest välja vabandama, vaid nimetada neid väärilise nimega, näiteks reeturiteks. See ei ole üleskutse vihkamisele. Nagu öeldud, igaühes meist on nii musta kui valget. Ometi jääb must ikkagi mustaks ja valge jääb valgeks. Vaja pole mitte kättemaksu, vaid ausat hinnangut – kaasa arvatud iseenda käitumisele ja motiividele. /.../

Need ühised väärtushinnangud ja mehemeel, mida ma taga igatsen, ei levi õhu ega eetri kaudu. Eesti tuleb täita ka eesti meelt, keelt, kommet ja väärtushinnanguid kandva eesti rahvaga. Eestlaste kui rahva saatus otsustatakse Eestis, siin pole midagi öelda. Ent täpselt sama õige on seegi, et eestlaseks olemiseks ja Eesti taassünnile kaasaaitamiseks – ehk siis uue Eesti „tegemiseks” – ei pea tingimata elama Eestis, vähemalt mitte pidevalt. Alanud on uus ajastu, kõigi oma heade ja halbade külgedega, ja heade hulgast kerkib esile tõsiasi, et inimeste suhtlemine ka kauge maa tagant on võrratult kergem kui veel kümmekond aastat tagasi, rääkimata raudse eesriide aegadest. Kanada eestlaskond on pikki aastakümneid olnud otsekui vapper Eesti kants maailma serval – maailma serval muidugi Eestist vaadatuna – , mis ei andnud alla ka siis, kui koerakoonlased ja peninukid ujutasid üle meie isamaa ja rebisid maha meie lipu Pika Hermanni tornist. Vapper vastupanu kandis vilja, see vastupanu oli üheks põhjuseks, miks isamaa pind on tänaseks puhas kui mitte Eesti NSV-likust mõtteviisist, siis vähemalt võõrast sõjaväest endast, ja Pikas Hermannis lehvib juba 14 aastat taas meie lipp. Nüüd näen ma Kanada eestlasi mitte pagulastena ega omapead võõrsile jäänud garnisonina, vaid eesti rahva loomuliku osana, kellel on teistele eestlastele nii midagi anda kui neilt midagi vastu saada, kes liiguvad meie rahvuslikul kultuuriväljal ja löövad kaasa selle kujundamisel. See, et eestlasi võib kohata igas maailma nurgas, kuulub ju meie kultuuri juurde ja eks me ole selle üle uhkedki.

Aga, nagu öeldud, eestlaste kui rahvuse saatus otsustatakse Eestis ja seepärast peame me kõik lootma ning andma endast parima, et otsus langeks meie kasuks. On selge, et selleks on vaja eeskätt palju eesti lapsi. Ilma lasteta pole majanduslikul ega välispoliitilisel edul mõtet. Kuid ükski loosung laste arvu ei tõsta. Vaja on reaalseid abinõusid, mis kergendaksid noorte perede olukorda ja julgustaksid neid elu andma uutele eestlastele. Mul on hea meel näha, et selles vallas on Eestis kujunemas rahvuslik üksmeel. Küsimus, milline konkreetne abinõu on parem ja milline vähem hea, on praegusel hetkel isegi teisejärguline, ehkki muutub oluliseks lähemas tulevikus. Praegu on vaja, et me ühiselt otsustaksime – jah, midagi tuleb ära teha.

Ja ära teha on üldse väga palju. Mitte ainult raha pole see, mida vajatakse. Vajatakse veel tuhandet asja, nagu turvaline elukeskkond, lastevankritele kohandatud trepid jaamaperroonidel või üldine lugupidamine paljulapseliste perede suhtes. Vajatakse paremaid maanteid, inimlikumat keskkonda linnades ja paremaid töövõimalusi maal. Vajatakse seaduse kaitset lapsevaenulike tööandjate eest. Vajatakse nihet avalikus arvamuses, vajatakse stiihilist Rahvarinnet Laste ja Lapsevanemate Toetuseks. Vajatakse ühtehoidmist, vastastikust usaldust ja toetust.

Eks kõla need asjad kenasti? Ja kas mitte ka pisut liiga paatoslikult ja õõnsalt? Küllap vist nii seda kui teist. On ju kerge öelda, et vaja on seda ja vaja on teist. On ju hoopis raskem neid asju saavutada. Kuid ... öelgem ikkagi. Ka sellel on oma mõte. Alles see oli, kui me ütlesime, et Eestil on vaja oma raha – ja nüüd ta meil on, ehkki teda on vähe. See on loomulik. ütlesime, et on vaja Eesti sõjaväge – ja nüüd ta meil on. Ütlesime, et on vaja Eesti saada NATOsse – ja nüüd me seal enam-vähem olemegi. Ärgem siis kartkem täna öelda, et vaja on eestlaste ühtehoidmist, vastastikust usaldust ja toetust. Tõsi, ei saa ju öelda, et need täna puuduksid. Kaugeltki mitte. Just ühtehoidmine on väliseestlastel aidanud saavutada nii palju. Just ühtehoidmine on toonud kodueestlased välja puruneva impeeriumi rusude alt. Ent nii nagu meie riiklus või majandus on sestpeale – ligi 12 aasta jooksul – tõusnud uuele tasemele, nii oleks vaja jõuda uuele tasemele ka ühtehoidmises ja vastastikuses usalduses. ütleme siis pealegi, et „on vaja” – ja loodame, et saabub päev, mil võime nentida nagu sõjaväe või NATOsse kuulumise puhulgi, et näete – me enne ütlesime ja siis saimegi selle, mida me tahtsime.

Ühtehoidmine ja usaldus. See on soov, mille täitumiseni võib minna terve inimpõlv. Aga mis siis! Mis on üks inimpõlv Eesti ajaloo pikkade aastatuhandete kõrval? Ja kes oleme meie? Vaid ajutised tunglakandjad selles pikas-pikas ahelas, mis sirutub aegade hämarusest tundmatu tuleviku poole ja seob meie kauged esivanemad – läbi meie – meie kaugete järeltulijatega. Meie asi on tungal põlevana edasi anda, nii nagu seda on teinud kõik põlved enne meid.

Ja ma usun, et me suudame seda. Meie silmad on näinud nii palju imesid – raudse eesriide langemist, Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist, Eesti iseseisvuse taastamist ja isegi Vabadussõja ainelise filmi enneolematut menu eesti noorte hulgas – , et meil pole põhjust kahelda Jumala heasoovlikkuses. Ka siis, kui Jumal võtab Eesti rahvast nuhelda mõne võimuhullu poliitilise intrigaaniga. Küllap saadakse temastki üle või ümber. Niisiis julgegem loota sedagi, et suudame neid kinke hästi hoida ning tulevastele põlvedele edasi anda.

Selleks soovin teile kõigile jõudu ja meelekindlust. Ja lõpuks ka head tuju, sest oma rahva, keele ja meele edasikandmine ei pea olema mitte raske koorem, mida kanda hambad risti, vaid rõõm ja osasaamine.

Märkmed: