Nii palju läbielatut tõukleb lõikuskuu künnisel, et osa tuleb lihtsalt kalendrist välja praakida. Head teed, Molotov-Ribbentrop 1939! Head teed, Nõukogude anneksioon 1940! Head teed isegi Jeltsini dekreeet 1991 ja Vene okupatsioonivägede lahkumine Eestist 1994! Neid sündmusi ümbritseb punane udu. Minu kroonikas leidub rida helgemaid augustipäevi.
Lugu algab lauritsapäevaga. Püha Laurentsius, kes suri märtrisurma a. 258 elusalt raudrestil praetuna, sai katoliku kiriku pühakuks, kelle ülesandeks oli kaitsta hooneid tulekahju vastu. Kuid esmajoones kaitses ta keskaegses Eestis poeetilist Kuusalu kihelkonda, rannakeelse rahvaluule kodumaad (vt. „Vana kannel“, 3. köide), kus olen sündinud ja üles kasvanud.
Uusaegses Eestis austas Kuusalu kihelkond oma kaitsepühaku mälestust ja maakondlikku kultuuripärandit, kinnitades truudust isamaale igal lauritsapäeval, 10. augustil, laulu, mängu, spordivõistluste ja Kaitseliidu paraadiga. Seal olen ma seisnud oma noorkotkaste rühmaga auspaleeris, kuulates kohalikke kõnemehi ja kõrgeid külalisi vabariigi valitsusest. Mingil kujul võisin ma tollal ka juba küsida: mis saab minu panuseks Eestile?
Samm vastuse leidmise suunas järgnes alles keset Saksa-Vene sõjamürinat a. 1943. Põgenesin Soome ja astusin Suomen Armejasse. Ka see oli augustis, paar päeva pärast lauritsapäeva. Järgnenud sügiskuud Jalkala õppelaagris olid vaiksed, idüllilised. Mändide all keset pohla- ja mustikavarsi kogunes õhtuti väike salk idealiste, enamasti koolipoisid, kes hingestatult ja särasilmil rääkisid millestki, mida tollal ei olnud – Vabast Eestist – ja tegid plaane, kuidas ta peaks välja nägema. Kus olete nüüd, vend Olev (Olts), Arnold Ilves, Max Lasberg, Hans Lebert, Harald Malin ja paljud teised? Enamasti lahkunud, tõsi, kuid see imepärane sõnapaar – Vaba Eesti – ei kadunud lihtsalt niisama Karjala kannase kargesse sügisõhku. See taaselustus aasta hiljem Rootsis.
Augustis 1944 – taas paar päeva pärast lauritsapäeva – saatis marssal Mannerheim eesti jalaväerügemendi JR 200 poiste enamiku soovil võitluste keerisesse Eestis; vähemus siirdus Rootsi. Nagu teada, ei suutnud aga ei Sinimägede tanner ega soomepoisid enam takistada Saksa rinde kokkuvarisemist Eestis. Kuid Rootsis kujunes kiiresti välja uus Vaba Eesti liikumise keskus, milles kandvat rolli etendasid noored endise Jalkala grupi liikmed ning nende ea- ja mõttekaaslased.
Juhuse tahtel sattus Roodmansoe pagulaslaagrisse valik tulevasi aktiviste, nende seas vend Olts, Vaptas Urke, Vahur Linnuste ja Peeter Tõnus, kelle nimed hakkasid varsti järjekindlalt esinema trükiväljaannete „Radikaaldemokraat“ ja „Vaba Eesti“ esilehekülgedel. Need ajakirjad kuulutasid ühe uue sugupõlve astumist eesti poliitilise juhtkonna ridadesse. Roodmansoe grupiga liitus järgmise paari aasta jooksul suur osa väliseesti aktiivsetest noortest — Rootsis nt. Harri Kiisk, Ivo liste, Ameerikas Hellar Grabbi, Rein Taagepera, Heino Susi jt. — nii et a. 1947 osutus vajalikuks ja loogiliseks anda liikumisele poliitilise partei vorm.
Nii tekkis Stockholmis Radikaaldemokraatlik Koondis, mis oma hiilgeajal hõlmas u. 400 liiget. Maailmavaateliselt seisime lähedal Ameerikas libertaaridena tuntud liikumisele, rõhutades riigi keskvõimu minimeerimist ja kodanikuvabaduste maksimeerimist. Sõna „radikaaldemokraatlik“ tekitas aga üldsuses täiesti põhjendamatut kahtlustust, et oleme väga vasakpoolsed. Liikumise nimi muudeti hiljem „Vabadusmeelseiks Föderalistideks“, mis paremini vastas meie ideoloogilisele suunitlusele. Selle nime all aktsepteeris liikumist ka Eesti Rahvusnõukogu, kus föderalistid olid esindatud ainsa paguluses loodud poliitilise parteina.
Nüüd on see ajalugu, üksikasjalikult kirja pandud Peeter Tõnuse toimetatud koguteoses „Vaba Eesti tähistel“ (Eesti Entsüklopeedia kirjastus, Tallinn).
Muidugi ei ole see kõik Püha Laurentsiuse teene. See on vaid kett helgetest mälestustest, mis sai alguse ühest kunagisest lauritsapäevast Kuusalus.