Seekordsel teatrilavastusel võinuks rääkida kirjaniku, lavale toodud näidendi autori August Mälgu 105. sünnipäevast, samuti oli näidendil 70. ilmumise aastapäev, mil menukaks saanud rahvatükk endale kodumaa teatrielus koha leidis. Aga see oli valmis lavatükk paguluseski, kui eesti teater tundis, et juured olid jäänud kodumaa ranniku ümber. „Mees merelt“ sai inimeste jaoks lähedaseks eri kohtades maailmas. August Mälk oli lähedane, tema tööd käsitlesid inimeste elu, keda läbinisti tunti, ka siis, kui neid pagulasoludesse oli pandud — juured olid jäänud kodumaa kultuuri ja olid seal vigastamata.
Eesti Rahvusteater on olnud visa elutahtega, kuigi viimaseil aastail on teatrisäde vaid kord aastas elumärki näidanud. Endla Komi kodumaalt kaasa toodud teatriloominguline tahe on aastati leidnud elujõudu, kuigi sageli on see olnud eksistentsi piirimail. Tuleviku arengu osa teeb pessimistlikuks vananev ühiskond, kel on igasuguseid põhjusi teatritööst eemale jäämiseks. Aga ometi, siin see oli: elasime hingega kaasa ja ütlesime koguni nii, et peaks sellisele ka järgmisel aastal saama kaasa elada. Meie teatritegijate vanus poetab küsimärke tulevikuplaanide kavandamisele, kuid Endla Komil on see olnud üheks tema eluosaks, alul pedagoogilise ülesandega ja siis edasi, olles teadlik, et noortele tuleb teater verre kasvatada. Mõnikord on seda olnud ka märgata, aga noored pole alati teatri juurde jäänud. Nii on ta ise lavastaja, lavakujundaja ja kostümeerija, peale selle ka osaline (käesolevas lavastuses Priidu Tapu ema), luues vanemate inimeste tüüpe, keda peaks ju mõistma; küll on ta osakujundus mõneti liialdatud, nagu ta iseloom on olnud pedagoogina.
Kodumaal 1930. aastal rannakülas nähtud sündmus on üks A. Mälgu rannarahvast loodud pilt, mis otseselt loodud näidendiks. Patriarhne kuju selles ühiskonnas oli laevakapten, kes oli sageli ka osanik ja ettevõtte juht. Kapteni — keda mängis Tammi Ruutopõld — leidis lavastaja Hamiltoni eestlaskonnast, ta on varemgi siinseis teatrilavastusis ja koorides osalenud, andes nüüdki tugeva karakteriga juhikuju, kes aga siiski pidi tõdema, et armastuse vastu ei suuda keegi.
Piret Komi tema abikaasa Leenuna oli rahuliku loomuga abielunaine, olles kogenud, et kaptenil peabki olema selline autoriteetsus, mille vastu saab vaid alandlikkuse, leplikkuse ja isegi vaikimisega. Kuid tütre Asta (Erika Pahapilli kehastuses) probleemidele ei saanud järeleandlikkusega lahendust tuua, sest südamel olid teised plaanid ja inimene elab ikka enam oma südame käsusõnade järgi. Küll oli enese õiguste eest seismisel neius vahvust ja võitlusvaimu, mis oli koguni enneolematu ta lavaosade täitmisel.
Mees merelt Oskar Telder (Raoul Langvee) päästeti hukust ellu. Nagu sageli juhtub, sai esimesest silmadega tabatust lahutamatu südameaare, vaatamata, et isa oli tütre juba lubanud naabrimehele, laeva osanikule ja meresõitjale Priidu Tapule (Vaado Sarapuu). Tüdruk oli sellega nõustunud, sest kord tuli kellegile minna ja isa oli selle oma soovitusega valinud. Aga see oli nagu kaubaasi, kus polnud armastuse sidet. Ometi nii lihtsalt asi ei lahene: naabrimees tuletab meelde isa lubadust ja nõuab selle juures püsimist. Probleem tekitab pinge: isa nõuab mehe kohest majast lahkumist. Aga neiu süda on ärganud, ta armastus on muutunud jõuks, mis lahenenuks ka omal moel, aga kogu sõlmpunkti lahendab võrguparandaja Laas Räimees (Siegfried Preem), kes kutsub kohale tema onu kapten Telderi (Laas Leivat), kelle kaptenikuuel on neli ja laiemat kuldpaela kui oli kapten Randil. Shoti viski aitab kõik asjad selgitada.
Võrguparandajal Laas Räimeesil on sealses ühiskonnas oluline osa, mida S. Preem mõnusalt August Mälgu randlase kõnekäändudega, aga ka kavalusega lahendada suudab: need olid otse nauditavad kodumaisest keelepruugi varaaidast.
Lahendati veel teinegi vahekord rannaühiskonna ebatasasel pinnal, nagu seda olid maarahva hulka õpetajaks sattunud noored naised. Kui Asta peigmees suunati koolipreili (Ester Mandra) juurde, kes oli huvitatud maailma maadest ja meredest, jäi koolipreili ihaldaja küla pillimees Juks Kulper (Kaljo Anja) päris üksi.
Arvestades meie teatrite mitte just suurt sagedust võinuks arvata, et probleem võib tekkida ruumi puudusega, sest kõik tahavad haruldasele sündmusele kaasa elada, kuid päevasel etendusel oli 160 inimest ja teisel isegi vähem.
Lõpus tänati näitlejaid ja kiideti nende panust lilledega. Pärast veedeti õhtu ühes klassiruumis, kus Siegfried Preem kiitis lavastajat, kelle väsimatuse tõttu see tükk lavaküpseks sai ja kes tahaks, et eesti noored tuleksid teatri juurde.
Lavakujunduse tegi lavastaja neist materjalidest, mis on rahvusteatri juures säilinud selle pikalt teekonnalt. Nüüdki viis Piret Komi lavadekoratsioonid oma koju juhuks, kui need kord jälle vajalikuks osutuvad.
Lavastus eilse päeva sündmustega
Eestlased Kanadas | 22 Apr 2005 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
