Kaarli Kooli I ja II kooliastme (1.-3. ning 4.-6. klassi) inglise keele õpetaja Riina Raja kooliaasta lõpuaktuse järgselt 9. juunil tänulikelt õpilastelt saadud lillesülemiga. Ta kirjeldas: ,,Ja jälle on see iseäralik härdus hinges. Kooliaasta lõpp – väike väsimus ja nukrus, rõõm lastest, kes suvesse sukelduvad ja aeg enda tunded ja mõtted lilledena kimpu siduda ning endas see suvi taas kord üles leida. Aitäh, Kaarli Kool, sinuga on tore ühte samme käia.“ See on tavaline pilt praegu kooliaedades üle Eesti, kui astutakse viimast korda sel õppeaastal üle koolimaja lävepaku õue, kuhu põhimõtteliselt jäädakse 1. septembrini. Lapsed said tavalisse kontaktõppesse tagasi juba poolest maist ning 2. juunist ei ole Eestis maski kandmise kohustust. Õppeaasta lõpuaktust vaatas enamik lapsevanemaid siiski võrgu vahendusel otseülekandes, kirikusse olid lubatud vaid koolipere ja 1. klassi lastevanemad. Põhikoolide (9. klassi) ja gümnaasiumi (12. klassi) lõpetajate aktustel oli ka paratamatult osalejate arvu piirangud.
Eesti Kunstiakadeemias (EKA) toimub 14.-28. juunini sisseastumine. Tagurpidi võib ka ehk „Mine astu sisse“ nagu sellel vanal rohelisel uksel EKA õppehoone ees Tallinnas kirjas. Astu sisse, mine! Sisse mine, astu! Proovi, pürgi, unista, ole julge, hüppa üle läve! Samasuguseid rohelisi uksi kutsub sisseastujaid uudistama ka Balti jaama turuhoone ees. Elu koosnebki ustest ja radadest uute usteni, mille puhul on oluline lävi. Nii oluline, et eestlased üle ukseläve kunagi kätt ei anna, tuleb olla koos ühel pool ust. Otsus, millise kooli ukselävest järgmisena oma jalga üle tõsta, ei ole tavaliselt lihtne ja selle puhul tasub olla teadlik ka oma isiklikest lävedest: julguse-, taluvuse- ja vahel ka valulävest ehk piiridest, mida annab mõistagi nihutada. Foto on tehtud Kalamajas Põhja puiestee ja Kotzebue tänava nurgal, kus 1926-1932 valminud kolmnurkse kujuga „Rauaniidi“ tehasest (arhitekt Eugen Habermann) sai 2018 EKA muljetavaldav uus maja.
Ukselävega teeb koostööd uksepiit ehk -leng ja ukselink. Tallinna vanalinnas võib leida igasugu sepistatud linke. Antud Pühavaimu tänava hoovi viiva väravaukse link võiks olla pigem pedaal, mida tallata. Nõukogude aja ustel olid tihti ümmargused pihku mahtuvad uksekäepidemid, mida ei saanud keerata. Neil ei olnud lukukeelt, neid nuppe tuli tõmmata. Sõna link on arvuti ja interneti maailmas saanud sarnase ühendava tähenduse – side, mis kuhugi viib. „Tõe ja õiguse“ filmis oli stseen, kus Krõõt pidi raskete veepangedega astuma üle kõrge läve, kuhu Andres oli sigade väljaspidamiseks lisaplangu ette löönud. Tänapäeva inimesed ei ole harjunud, et jalga tuleb oluliselt tõsta, et üle lävepaku pääseda, seepärast on Vabaõhtumuuseumis oi kui palju komistamisi ja pea ära löömisi. „Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit. Leib jahtub, oodates neid.“ (Tõnis Mägi lauldud ja Leelo Tungla tekstile valminud Andres Valkoneni laul „Leib jahtub“.) Iga läve ületamisel on kindlasti siiamaani omal kohal väike mõtestatud põlvetõste, on see siis nähtav või mitte. Ja pea langetamine koduläve austamisena.
