Pühapäevastes CBC teleuudistes, ümarlauavestluse käigus anti kanadalastele, eriti Calgary elanikutele teada päris jahmatapaneva tõiga. Nagu teame, on tänu vanajumala otsusele lasta pilvedest valla rekordiliselt vihma, on Calgary linn üleujutatud, tänu sellele, et Bow River ei suutnud suunata vihmavett mujale kui üle kallaste. Euroopas on mitu aastat olnud samuti, näiteks Ungaris, katastroofilised loodusõnnetused, Doonau ei soovi kunagi hiliskevadeti tunnistada, et inimesi elab ta kallastel. Kuid kuna need on toimunud kaugel, pole keegi (peale Winnipegi rahva, kes pea igal aastal pelgavad kuhu Red River tänavu soovib liikuda) eriti mõtelnud katastrofaalsetele tulemustele, inimeste koduse vara hävitamisele, elamutele suure kahju tegemisele.

Ent nüüd aga peaks. Eriti kuna kellegil pole hetkel aimu, kui palju võivad maksma minna korrastustööd, mõni julgem kommentatoor on arvanud, et isegi miljardites võib lõplik arve olla. Ning see on ainult Calgarys, kus 75 000 inimest olid sunnitud kodunt lahkuma, ja hokiareenil Saddledomeis oli vesi kümnenda rea istekohtadeni tõusnud. Rehkendan hoki televaatajana, et see pidi siis oli vähemalt neli meetrit vett mis imbus areenile. Alberta väiksemates linnades ja asulates on olukord veelgi akuutsem. High Riveri linnakeses, elanikkond 13 000, on linnapea ja politsei hädas, et miks kõik linnaelanikud pole kodunt lahkunud, oht seal on suur. Ja Medicine Hatis võib sama toimuda, taevataat pole veel otsustanud albertalaste nöökimist lõpetada, olukord võib isegi hullemaks kujuneda, kui Calgarys.

Mis jättis mu suu ammuli, oli Wendy Mesley poolt juhitud arutelu, et miks Kanada kindlustusfirmad – nagu pangad jubagi ülirikkad – pole seaduslikult kohustatud üleujutamiste, tulvavete poolt tekitatud kahjusid oma kundele korvama. Olen alati naernud, et need kindlustusfirmad keelduvad tunnistamast, et nö Acts of God, need samad ootamatud loodusõnnetused mis toimuvad tihtimini ja tihtimini pea igas maailma nurgas, pole nende poliiside all kaetud.

Kuid tavalikule inimesele ei anta hüpoteeklaenu – milleta on pea võimatu $542 174 (maikuus keskmine Toronto eluhoone ostuhind), või isegi 350 000 dollarit maksvat elamut ostagi – kui pole kindlustust. Just nagu autoga ei tohi sõita kindlustusteta, on lihtsurelik plindris. Ülijõukaid on muidgi, kelledele selline hind on köömes, kui otsustada Toronto Stari laupäevase Homes and Condos osaga (5 000 ruutjalane penthouse korter 12.7 miljoni taala eest osta? Palun väga!)

Ja on loendamatuid inimesi, kes kui on olnud majas tulekahju, autoga avarii, on pidanud võidelma kindlustusfirmadega, et mingit kompensatsiooni kahju eest saada. Tihti võivad need protsessid aastaid kehta. Ning mida teha kui auto on soss, maja maha põlenud?

Teame, et rikastel on oma reeglid, nad ei ole nagu meie. Kuid nüüd Alberta ajalooliselt suurima looduskatastroofi taustal mitte maksta keskklassikodanikule kahjud välja, on hämmastapanev.

Riik, st maksumaksja, ei peaks olema see, kes ulatab abikäe. Kindlustusfirmad, kellede aastakasumid on hirmuäratavalt suured, presidendite ja suuremate ninade aastatasu stratosfäärselt kõrge, ei tohiks nii lihtsalt pääseda kohustustest oma kundede/klientide vastu. Ümarlaud arutas, kas riik peaks sätestama seaduse, mis nõuaks kindlustusfirmadelt tulvavete poolt tekitatud kaoseid kinni maksma. Kuid nagu ikka tarkade inimestega, kes teleekraanile jõuavad, ei julenud keegi isiklikult seisukohta avaldada, jäädes neutralsuse piiridesse, tunnistades aga et ehk riik peaks seda kaaluma.

Ning alles algas orkaanihooaeg USAs, millede järelekajad tihti jõuavad ka Kanadasse, seda vaid suurte tormidega, aga idarannikul eriti igal augistikuul pahandust tehes.

Ehk on taevataat inimeste peale pahane, et oleme keskkonda reostanud, hooletult Gaiaga ümberkäinud? Miks ei võiks aga ta siis lasta valla oma tusameele pankade ja eriti kindlustusfirmade vastu, kes on ilmekalt demonstreerinud, et neid ei huvita sugugi kuidas Joe Canucki käsi käib, kas ta isegi väärib tähelepanu. O Canada, indeed.

Märkmed: