Sammal ja saepuru. Tänapäev, 2009. 216 lk.
Neid kaht raamatut tulebki vaadelda korraga, sest vaatamata erinevatele pealkirjadele on tegemist ühe ja sama looga. Väikese Leelo looga, ühe kolmeaastase terase ja fantaasiarohke tüdrukunähvitsa looga, mis päris ilmselt ka teise köitega ei lõpe, vaid jätab lugeja järge ootama.
See lugu on mitmes mõttes paradoksaalne. Lastekirjanikuna tuntud autor nagu üritanukski kirjutada seda lasteraamatuna, ka Urmas Viiki maitsekad illustratsioonid vihjavad sellele. Põhikooli lõpuklassidele võibki see sobiv olla. Kindlasti peaks seda lugema aga iga täiskasvanu. See on tunnetus, mis mind tabas teist korda elus. Esimene kord oli ligi pool sajandit tagasi, kui esmakordselt nägin filmi „Mary Poppins“, mida kõik lapsed armastavad, kuid millest täiskasvanuil (Leelo keeles „suurtel inimestel“) on palju rohkem õppida.
Teise paradoksina võiks mainida, et selles loos peitub tohutu traagika, mis aga läbi lapsesilmade nähtuna on serveeritud nii, et lugeja tahes-tahtmatult saab südamest naerda. Ei, see pole naer läbi pisarate. Leelo lugu on aus jutustus „õnnelikust lapsepõlvest“ (autori termin, retsenseerija jutumärgid) sünge reaalsuse taustal, mis on paigaldatud nii, et lugeja seda selgesti näeb, jutustaja ise aga mitte.
Jutustuse paremaks mõistmiseks on traagilise taustaga tutvumisel oluline tähtsus. See on kopeeritud otse tegelikust elust. Autori ema Helmes Tungal arreteeritakse paar kuud enne Leelo neljandat sünnipäeva. Eestiaegsele kooliõpetajale pannakse süüks, et ta lauluõpetajana õpetas lastele Eesti Vabariigi hümni. Sellele lisandub teisigi absurdseid süüdistusi, millega Moskvast saabunud uurija ei oska midagi peale hakata. Kohalikud uue võimu esindajad aga ihkavad iga hinna eest tõestada, et nõukogude ühiskonnas alusetuid süüdistusi ei esitata. Nad otsivad aina uut süüdistusmaterjali ega jäta enne, kui kaebealusele on määratud traditsiooniline kakskümmend viis pluss viis. Pärast Stalini surma saab ta amnestia ning vabaneb, olles karistusest ära kandnud neli aastat.
Need kaks nägusat köidet annavad lugejale haruldase võimaluse veeta mõned suvised nädalad südi tüdrukutirtsu maailmas ja vaadelda Eestimaa 1951. aastat tema pilguga. Väike Leelo teab täpselt, et tal tuleb olla hea laps ja isa sõna kuulata. Sellised olid ema viimased sõnad tütrekesele, enne kui ta mustade meestega ära läks. Hea laps oleks hea olla ja peabki olema, muidu ema ei tule tagasi. Oleks Leeloke vaid osanud ema minekut karta, poleks ta iial naernud, kui suu suppi täis, poleks songinud supitaldrikus ega jätnud potile minekut viimase minuti peale.
Leelo ootab ema tagasi ja on hea laps – laulab täiest kõrist meeltülendavaid pioneerilaule; on üliuhke, et konduktoritädi ütles tema kohta „seltsimees laps“ ja tahab seetõttu ise ka konduktoriks saada; ja igatseb endale venda, kellele paneks imeilusa nime Engels, sest Marks ega Stalin ei kõla hästi, Lenin vast kõlbaks hädapärast.
Kuid ka lasteraamatut ei saa kirjutada kõrvaltegelasteta, kes on kahjuks suured inimesed ja need näevad sedasama kaunist maailma teise pilguga. Peale isa tulevad mängu tädid, kes kipuvad Leelole ema asetäitjaks ja muudkui kiruvad enkavedeed. Ja vanaema, kes poola keeles hirmsa susinaga Stalini ja kogu ta kamba maapõhja neab. Ja Ratsasõidu Jaan, kellega on tore mängida, kuid kes kolib mujale, sest temasugustel pole kasulik liiga kaua ühes kohas elada. Ja uus koolidirektor, kes enda sõnutsi on kommunist, kuid kelle kohta isa sõber Juho ütleb, et „tühja ta kommunist on, soomepoiss nagu minagi“. Ja võõras tädi, kes tuleb isale koolidirektori kohta pakkuma. Isa, igavene põikpea, ei taha kohta vastu võtta ainult sellepärast, et siis peaks parteisse astuma, vangis viibivast naisest lahutada laskma ja tütre lastekodusse saatma.
Seltsimees laps on segaduses ega teagi enam, kumb on hullem – ka enkavedee või lombitagused agressorid. Viimased kiusavad mustanahalist lauljat Pool Roppsoni, kelle nimi millegipärast kirjutatakse Paul Robeson.
Esimene köide lõpeb telefonilise teatega, et ema, keda hoolega oodati, tuleb alles kolmekümne aasta pärast. Väike Leelo leiab, et siis pole ju üldse mõtet hea laps olla. Isa on vastupidisel arvamusel nagu kõik isad ja suured inimesed üldse. Teine köide lõpeb ema esimese kirjaga vangist. Vahepeal on isale kirjalikult teatatud, et tema armuandmispalve on läbi vaadatud ja rahuldamata jäetud.
Kas ma pidin seda lugu retsenseerima? Pigem ootan kolmandat köidet. Olen nimelt kuulnud, et see tuleb. Olen kuulnud lapse suust, kes on vahepeal suureks kasvanud, seltsimehe nime enam hästi ei salligi ja tõotab, et tahab oma jutuga ükskord Stalini ajast välja jõuda. Andku taevased väed talle selleks jõudu.
